Juulilõpu õitsejad

                                                                                                                                                                                            Juuli lõpus  õitsevad mu aias hostad. Neid mul jagub.

keegi liilia

 

Suvelilldest on minukasvatatud peiulilledele ka esimesed õied tekkinud. Kas keegi teadis, et mõned neist võivad nii kõrgeks kasvada? Mina mitte.

Nädalavahetusel vaatasin kriitilise pilguga üle lillepeenrad. Paljud lilledest on õitsenud ja nüüd oleks hea aeg hakata neid vaikselt ümber tassima, sinna, kus ma neid näha tahaksin. Endiselt häirib mind see, et paljud õitsejad, mis tahavad palju päikest, on mul poolvarjus kui mitte päris varjus ja hea kui õit näitavad. Iiristel murduvad pea kohe peale õite avanemist  varred. Samal ajal kui päikse käes ilutsevad iirised õitseda nii mis kole. Osad ei ole mul varjus üldse õitsenud. Teisedki kiratsevad seal maja küljel ja vajuvad teerajale valguse poole.

Samal ajal on eesaed puhta lilletu. Tegin eelmisel nädalavahetusel sellega ka algust. Kaunistasin mõnede kivide, mida me kahjuks maast välja ei jõua vinnata, ümbrused lilledega. Niikuinii peab niidukiga nende ümbert sõitma, olgu see siis asja ette. Pildi hangin ka.

Sel nädalavahetusel sai väiksest võsalõikusest suurem raadamine. Harvendasime maja taga laiuvat ploomivõsa korralikult. Asi sai alguse mõistagi ühest, või kahest puukesest, mis päris pärnade selga kipuvad ja valgust väga varjavad. Ja üks tammekegi, mille tahaaeda istutasime jäi nii varju. Niitagi parem kui need okkalised ei torgi ega sorgi nii väga. Ja õnneks on neid nüüd jällegi vähem. Jällegi sammuke eesmärgi poole. Pilt jällegi puudu.