Ohh kui kiirelt on möödunud terve maikuu. See on lausa nii töiseks osutunud, et pole saand mahti mõeldagi ja vaagida, et mis siis nüüd tehtud ja mis teha. Hark ja labidas ja kühvlid on niimoodi vehkimises, et pole otsa ega äärt olnud.
Ja mis ma selle suure vehkimise peale tehtud olen saanud: aiamaa on kaevatud istutatud. Ah jaa, aiamaal olen katsetanud seda kõrgpeenra varianti, mida ajakirjades on soovitatud. Et peenra keskel on sügav vagu, kuhu kogutakse kompostimaterjali ja sõnnikut ja riisumise risu ja lehti jm. ja siis uuesti kinni. Pidavat peenart soojendama veidi varem ja toitu ka andma (muidugi mai tea, kas ilma sõnnikuleotisega kastmata ka soojendab ja kui kenasti laguneb seal maa sees). Nii ma olen kaevanud neid peenraid lahti ja kinni ja riisunud. Muidugi selle kõrgpeenra soojendamise mõte pidavat ju see olema, et saab varem maha. Minul sai aga hiljem.
11-12 mail -porgand, redis, hernes, salatid.
Kasvuhoonesse kurgid, suvikõrvitsad, valge peakapsas ja nuikapsas, suvelillesegud (miski jaapani segu?), kressid ja peiulilled.
19-20 mail sibulad, aedoad.
Kurgid-tomatid ja suvikõrvitsad ootavad veel oma aega. Kuidagi selline tunne on sel kevadel, et suurt midagi pole maha saand. Samas pole veel hilja, kui millegi järele peaks väga igatsema hakkama. Kuigi kardan, et aega enam sellega tegelemiseks pole. Kasvuhoone on ju veel tegemata. Kui sinna istutamiseks läheb (mis peaks vist juba tehtud olema, mul aga kohe-kohe aset leidmas) siis saan ju veel ehk miskit ka seal arendada.
Siis istutasin ümber ürdipeenrasse liivateed ja verevad oblikad. Luige laadalt tõin münte (suvalisi, ei tea kas nende sortide määramin on oluline?). Veel on istutada aiamaalt ümber murulauk. Ja siis peaks ka uute liikidega tegelema hakkama, mis sinna võiks saada.
Ahh jaa, sel aastal on proovitud salati sees ka naat ja nõges. Naat, nagu naat ikka, eriti palju ei paneks salatisse. Nõges on märksa huvitavam. Eelmisel nädalal sain alles esimesed salatilehed oma kasvuhoonest. Vaatasin, et eelmisel aastal sõime 31 aprillil esimesed kasvuhoone redised ja salatilehed.
Vana prügikuhjaga ei osanud ma suurt teha, kui rohisin puhtaks ja katsin, et rohi sellele kohe uuesti ei saaks kasvama ja sinna istutasin mõned roomavate kadakate liigid. See osa on veel lõpetamata, sest ma ei suuda kusagilt koormaga multsi leida. Bauhofist aga osta ei jaksa. Minu kodukandis sellise hinnaga ei saa, nagu netis Raplakandis müüakse. Ja nüüd enam kallimalt ka ei tahaks.
Ja siis alustasin veesilma rohimisega, mis kasvas üle kaevetöödeks ja kivide tassimiseks ja ümberistutamiseks ja erinevate liikide aiast kokku vedamiseks. Mai tea, kas keegi peale minu ka vahest nii teeb, et hakkab vaikselt naati kakkuma mõne taime ümbert ja lõpetab sootuks millegi enamaga, millegi plaanivälisega, millegi eneselegi üllatavaga. Mul on miskipärast tunne, et ma olen ainuke säärane. Kujutan ette, et kõigil teistel algab plaanist ja lõppeb täpselt plaani järgi, ja valmis saab täpselt see, mis paberil. Mina olen selle liigi vastand. Mul kipub ikka valmis saama midagi muud, kusagil mujal ja hoopis midagi muud, kui plaanitud, mõeldud :)
Aga ma ise olen selle tööga päris rahul, aga pildid on kusagil kadunud. Aga kui leian, siis ka postitan.
Ehk siis rohimine on selle kevade, nagu iga kevade märksõna, ja niitmine ikka ka. Ja kui nende kõrvalt veidi aega üle jääb, eks siis ka teostab miskit uut.
Ah jaa, aiamaal katsetan ka sel kevadel üht loetud asja - katan muruniitega peenarde vahed, et seal hein vohama ei pääseks ja eks toitu saab ka maa selelst lagunemisest veidi. Aga po, kui see reageerima hakkab, siis on päris ohtlik seal liigelda. Nimelt muutub peenravahe pealt kuivaks, alt niiskeks-ligaseks. Ja sellel libastumine on enam kui kindel. Olen isegi mõned piruetid visanud. Ehk kes mu peenarde vahele hiilib, selle lõks niidab:)
