Augustikuu

Tõeline rannailm on jällegi käes. Ilmateade lubas soojalrekordit ja neid, kes randa sel nädalavahetusel ei lähe on kindlasti vähemuses, meie nendehulgas. Hoolimata sellest, et reis võtab 3 tundi koos burksi- pissi- ja joogipeatustega, jõuame õnnelikult kohale.

Ülaltusena suutsin maha unustada päevitused, seega pean pesuväel tekil lebama. Aga ega siin nägijaid pole peale nässu, mõne kilgi ja mummi :) Päikest olen sel suvel saanud päris palju, seega paarist tunnist piisab küll. Ehk siis edusammud, juba suudan maal lesida ja puhata.

Hommikul käisin Nuias purke hankimas, mida ema oli kogunud. Taluperenaisena on minulgi käes hoidiste tegemise aeg. Suure üllatusena esimese maasikakoormaga linnas avastasin, et mida pole, on purgid, kuhu sisse kogu kraam keeta. Siis sai tühjendatud külmikus mõned poolikud purgid ning ka mõne eelmise aasta hoidised said ohvriks.


Täna 08.08 on kasvuhoonel ka üllatus varuks - kolm tomatit neljast on päris punakad. Ka kaks paprikat on päris paprika kuju võtnud, juba pisema peopesa mõõtu teised ( no päris lapse peopesa, aga siiski).

Ja kurgipeenar on mul vägev - ruumipuudus on ainuke mure. Taimed roomavad ja ronivad , kus saavad. Panin piirdeks tokid ning tõmbasin ka nööri ümber, et las siis ronivad õhku kui soovivad. Õisi ja punne on palju.

ka tikripõõsad kostitasid esimese saagiga (ah, et miks esimese, küsite?). No eks seetõttu, et mummid ja kilgid on liikvel, kellele meeldivad ilusti hooldatud põõsad. Eemalolevast heinast äsja puhastatud põõsast ei maitse marjad nii head, ja mina saan need kõik omale. Näed, mis siit välja tuleb, et mõned põõsad veel heinast puhta puhastamata. Jahh, need vana aiamaa äärsed põõsad tegime alles sel kevadel heinast puhtaks, samuti kirsiaia. Ja tikripõõsas jäi ka neist päris viimaseks, sest see oli kui koletis keset aeda - 2 meetriste nõgeste, ohakate ja kes-teab-mis väätidega läbi kasvanud, ja torgib ka kui lähened. Nii et mitte ei tahtnud seda tööd ette võtta.
Ja kui lõpuks võtsin, siis üllatas ta mind tohutu marjalaadungiga, nii et oksad olid maani kaardu.

Väliköögi mõte kummitab väga siin olles. Tahaks suurt pada, mida saaks veega täita ja kui tule alla paneks, saaks sooja vett. Siis tahaks kannu pliidile panna ja kohvi keeta mmmmm...
Nuia Kaubamajast sain superkenad lauanõud - sellised sinised ja paksud ja väga kvaliteetsed paistavad ka. Tellisin emalt paar liuda juurdegi, sest esialgu sai ju vähe võetud selle mõttega, et ega neid vaja ju hetkel pole. Oi kui lahe oleks siin oma aia porganditest, kartulist ja kapsast ja nohh, väiksest lihast suppi keeta õues ja moosigi saaks ju siin keedetud. Praegu on sellega eriti koomilised lood - marjad Tallinasse, seal moosid valmis, siis tagasi maale hoiule ning talvel purgikaupa uuesti söögiks-joogiks pealinna :) Ringlus pidavat hea olema, nagu räägitakse :)

kirsid, punased ja mustad sõstrad ehk juuli lõpp

Pühapäeval ärkasin murega, et mida kurgid ja kasvuhoone elanikud võiksid küll mõelda, pärast nädal aega kestnud troopilist ilma, ilma tilgagi värke veeta. Tänu sellele samale kuumale ilmale ei olnud ma maale varem jõudnud. Lippasin siis enne hommikusööki neid päästma ja olukord oli lausa üllatav - maa ei olnudki nii kuiv ja kõik oli veel elus. Paprikatele olid isegi õied tekkinud. Tomatid olid päris suured, kuid taimed eriti ilusad ei ole. Need hakkavad veidi halliks tõmbuma. Vaid üks on ilus roheline. Mure on vist selles, et kastid, kus taimed sees on, ei lase liigset vett välja vms. Sorkasin toikaga kastipõhjad auklikuks. Vaatame, mis edasi saab.

Vaikselt hakkab tekkima see nauding, et tuled maale ja pistad siit-sealt midagi värket ja tervislikku põske. See on mu tõeline unistus korterilapsena. Vahepeal on punaseks saanud punased sõstrad, samuti kirsid. Kirsipuudega on mul eraldi plaan - see on hetkel täielik võserik ning tuleb korralikuks kirsiaiaks kujundada. Puid on kokku üle 20, millest mõned vanad tuleb sügisel maha lõigata, sest muidu kukuvad need ise pikali. Noored aga tahavad veidi rohkem ruumi ja valgust. Aga marjad on magusad, ja üldsegi mitte kõrgel. Kirsse sai söödud kõhuvaluni.

Saagiaruanne.
Pühapäeval sõitsime pealinna
- 3 suure kausi mustjate kirssidega (kindlasti vähemalt 3 l. igas), lisaks 2 l. saslõkiäbritäis kirsse, mis oli emale mõeldud, kuid jäi sel korral purkide vastu vahetamata ja veel kolm 0,5 l. karpi sügavkülma mõeldud kirsse.
- kolme 0,5 l. karbi mustsõstardega, mis samuti sügavkülma mõeldud.
- pangetäie (pea-aegu) punaste sõstardega.
- lisaks 3 oma aiamaa esimese kurgiga, millega juhtus küll kahetsusväärne lugu. Hoolimata sellest, et need olid väga hoolikalt eraldi pakitud, segunesid need külmikus koos poeomadega. Nii, et nende headuses saab veenduda järgmisel korral. Leppisime siiski kokku, et kõige parema maitsega kurgid on meie maalt pärit.


Ühtekokku vaaritasin linnakodus 3 purki eksklusiivset kirsikeedist - käsitsi sai igalt kirsilt nopitud kivi välja. Lisaks sain kolm purki 100% kirsisiirupit. Kui aus olla, siis ma suhkruga väga ei liialdanud. Punastest sõstardest sain kolm purki suhkruta 100% punase sõstra mahla ja kaks väiksemat purki punase sõstra, kuidas-nüüd-nimetada zeleed vms.

Zelee valmis nii: aurutasin marju mahlaks ja kui enam mahla ei tekkinud piisavalt, et üle potiääre kallata võtsin appi sõela ning hõõrusin seda massi, lootuses mahla veel kätte saada. Tegelikult aga tuli läbi sõela selline läbipaistmatu möll, mida kuumutasin ning lisasin suht palju suhkrut, et see seisaks ning, et ka midagi teha annaks. No kui midagi muud välja ei mõtle, siis joogiks passib kindlasti. Vähemasti väga öko kraam sai.

Oi, esmaspäeva õhtu venis selle küige kuumutamise,-aurutamise juures nii pikale. Magama vajusin kella 02 paiku nagu suurpere-naine. Muidugi omaette teemaks on see, et ma ei ole ju suurem retseptides näpuga järge vedaja. Kui nii paar aastat iseenese tarkusest untsu vaaritan, küll siis tuleb need ka ette võtta.

10-12 juulil sumisesid ja õitsesid pärnapuud

10 - 12 juuli.

Laupäeval sai toimetatud kasvuhoones - loetud kokku tomateid, tulekul on neid 5. Paprikataimed, mis ema minu lastetoa aknalaual ette kasvatas, on väga võimsad. Ka rohelisi paprikapunne on tulekul, ja mitte vähe. Sama lopsakas on ka hein, mis pottide vahel kasvab, see on mu isevärki kasvuhoone suureks miinuseks.

sügiseks oli pilt järgmine

11 juuliks oli pärnapuul õitsema läinud päikesepoolne külg. Pühapäevaks sumisesid puud juba täiel rinnal ja kogu hoov oli mesimagusat lõhna täis. Sel aastal, erinevalt eelmisest, korjasin korraliku laadungi õisi. Eelmisel aastal ärkasin vist noore aednikuna liialt hilja. Tegin ka avastuse - varjupoolsed õied on märksa ilusamad kui otse päikesevalguse käes küpsenud õied, viimased kipuvad samuti pruunistuma. Ühe üllatuse avastasin veel kui eelmisel korral muru niitma pidin - meil on väga korralikud piparmündipõõsad aias, või õigemini kasvaksid, kui me neid ära ei niidaks. Niites viskas vägevalt ülikorralikku piparmündi lõhna, nii saingi jaole. Koos turult soetatud taimega on meil nüüd kolme sorti münte.


Maasikapeenraga on aga lood kurvemad. Pehme ja porise mulla peal kipuvad mädanema juba valged maasikad. Hoolimata sellest õnnestus 4 punast ja valmis maasikat põske pista.

Maasika naabritel kurkidel on küljes aga ilusad punnid, nohh kui lõpuni aus olla, siis küll mikroskoopilised, kuid siiski reaalsed viljahakatised.

Pühapäev oli tõsisem pärnaõite noppimise päev. Õhtul sõime mõistagi grillitud liha ja salatit - ainukese erinevusega - salati sees oli meie aia roheline salatileht ja till.

Kasvuhoone

Juuli alguses said koduks vahva kasvuhoone 4 tomati ja 4 paprikataime. Kasvuhoone on teisaldatav ja puha ja sinna mahun ma toimetama ka. Nii uhket ma muidugi ei lootnud.

Taimed on selles kastide-pottidega, aga loodan, et neil ei ole selle vastu midagi. Ja niisutussüsteemiks on tagurpidi veepudel potis. Toimis küll, sest nädal hiljem oli muld ilusti märg ja sopane ning veepudelitest vesi kadunud, osadest osaliselt osadest täielikult.

Jaanid 2009

Jaanid möödusid maal väga lõbusalt. Peremees organiseeris ühe hetkega nii huvitavat tegemist, et mängtud sai kui väike laps. Osalejad jagati nelja võistkonda: teeme ära, jaanikud, möirapullid ja ...

Redelipulkade vahele sai loobitud kummikut, kusjuures punkte andsid vaid kindlad vahed. Siis pidime lennutama kaabu toki otsa. Tokke oli 3 ja kõige madalam andis punkte kõige vähem, kõige kõrgem ja kõige kaugemal asuv kõige rohkem. Eks tekkis ahvatlus viimast püüda küll, aga reaalselt see enamusel üritajatest ei õnnestunud. Mina ei söandanud riskida ja mul õnnestus kõik kolm korda lennutada kõige madalama - õllepudeli otsa. Veel oli noolemäng ja täpsusvise palliga konksu otsas rippuvate plekkpurkide pihta. Viimane läks enamusel untsu, ei tea kas asi oli võistluspinges või peetud söögi-joogipausides.

Puhkuuus

Nädalavahetusel sai selgeks, et jaanituli peab toimuma meie maal. See tundus siin õhtul istudes ja vaagides kuidagi loogiline ja hea mõte.

Muidugi sai kohe ka kibekiirelt ettevalmistustega alustatud. Järgmisel päeval läks küttematerjaliks lauda taga püsti seisnud kuivanud puu. Lausa naljakas oli rakedada kahekesi langetamisel koolitarkust, eriti kui langetajaks oli keegi kolmas. Aga teooria passis hästi.

Ettevalmistuste käigus sai valmis ka minu esimene ehitis - "kurgikasvuhoone", ehk selline raam kattelooriga, mis teoreetiliselt pidavat kurkidele sooja andma ja nende kasvu soodustama. Välimuselt sai see küll päris kipakas, kuid oma funktsiooni ehk täidab. Loomulikult muidugi siis, kui ma selle ära parandan. Sest teistele tutvustades toetasin sellele peremehelikult ja muidugi unustasin selle tugevuse, või õigemini nõrkuse ja kasvuhoone varises veidi kokku.

Murelapsed tomatid ja paprikad on endiselt lillepeenras reas. Õnneks on ilmad palavad ja peenar vilus. Tomatitele tunduvad tingimused sobivat - rohelisi tomatipunne on näha juba mitu.

Aiamaal tahab koristamist esimene saak juba 25 juunil - kaks hästi hoolitsetud-kaitstud maasikat on päris tulipunaseks saanud. Mmmmmm, kui magusad need on.
Tagaaiast, kus eelmisel aastal grillõhtud toimusid, sain metsmaasikaid juuli alguses. Sel aastal ma ei raatsinud seda niita justnimelt seetõttu, et maasika õisi ja lehti on seal päris palju.

Minu esimene maasikapeenar

-->

12-14 JUUNI 2009 a.

Nädala sees sadas lakkamatult ja temperatuur õues oli alla 10 C sooja. Nii, et kodus, kus juunis ju enam ei köeta, tuli välja otsida fliisid – nagu me pleede nimetame, kampsunid ja villased sokid. Viimane jäi muidugi tegemata, puhtalt trotsist.

Hoolimata sellest oli meil maaleminek kindel, kamoon.... juba niigi üks nädalavahetusoli vahele jäänud. Igal juhul minul sai maaromantika alguse juba reede hommikul – Nõmme turult. Sealt laadisin auto täis lille-, ürdi, tomati- ja maasikataimedega ...mmmm. Ja pealegi lubati maasikataimedelt saaki juba sel hooajal. Daibohh kui ei saa....:)

Sven-Erikult kauplesin varasema sõidukellaaja, et aegsasti linnast välja saaks. See lõppes aga nagu alati – meie tavapärasel ajal, teistest kõvasti hiljem :)

Laupäeva hommik algas mõistagi vihmasajuga. Aga sellegipoolest saime muruniidukit katsetada ja lillepeenraid rohida. Isegi ahjud kütsime soojaks, või õigemini mehed kütsid.

Pühapäeval aga oli märksa parem aiailm ja siis valmis minu esimene . . . maasikapeenar - tadaaaaaa. Taimedega sain muidugi tünga, lubatud 10 hirmkalli taime asemel sain 7. Aga asi seegi. Sort Polka, kui kellelegi see midagi ütleb. Minule igatahes ei ütle. Tuttavalt sain lisaks 20 väga kobedat – õite ja roheliste punnidega taime juurdegi (sort veel tundmata). Sokkudel mõnus krõmpsutada, arvab Sven-Erik :) Nii valmis siis minu 3 m. pikk ja 27 taimega maasikapeenar.

Aa ... tomatitaimed „istutasin“ aknalauale, sest kasvuhoone tarbeks puudusid kruvid, ja kile ja ... ehitusluba. See monstrum pidavat meie aia vaate ära rikkuma. Vabandused ette, aga see monstrum, kus tomatitaimi kuivatama hakata, peab ikka tulema.

Lisaks maasikapeenrale sai maha siis veel lehtsalatit, neli lillkapsataime ja pinu kurgitaimi – nii igaks juhuks.

Vot niisugused lood sel korral, ees ootavad Jaanid ja puhkus. Loodan, et aiamaa selle rõõmsasti üle elab.

Jaaninädal 2008 a.

2008 Jaane tähistasime maal lausa kaks korda. Nalja sai palju ja ka üllatuskülalisi oli.

Kõik naised hüppasid üle lõkke ka.

Maakodu saamislugu

Meie maakodu idee sai alguse juba 2007, kui tuttav teatas, et tal pool majast müüa just meie kodukandi lähistel. Ma olin kohe väääga huviline, et mis ja kus. Pärast põhimõttelisi omavahelisi vaidlusi ja suisa võitlusi oli aasta pärast kodu käes. Muidugi sinna vahele jäi ka veniv pangakadalipp, aga kätte me minu unistuse saime. Sven-Erik muidugi algselt ei soovinud seda "jama" üldse kaela - kohustus ja vaev ja tohutu kulu, mis selle nimi tegelikult ongi. Nüüd aga rassib rõõmuga ja ei kujutaks elu teisiti ettegi.

Ühesõnaga 2008 aasta 5 mail sai kõik alguse. Mäletan esimest korda kui vaatamas käisime. Ka suvehakul kui muru juba mühinal kasvas ja prügi põõsaaluseid palistas oli lugu küll suhteliselt trööstitu. Mulle aga sobis vägagi hästi. Maja oli vana kuid pretensioonikas ning väga hästi säilinud - vana kivikatus, kaks korrust (millest teine küll välja ehitamata), maakividest kõrge vundament, savikivi plokkidest (või midagi seesugust). Ühesõnaga suur ja uhke maja, millest meile sai küll pool. Aga kuna sissekäigud jäävad erinevatesse maja külgedesse ja naabrite vahel majaümbruse kasutus suhteliselt selgelt paigas (ehk siis meie poole pole kellelgi kunagi asja olnud, sest see maja tagune pool), siis ei häiri naabrid meid summagi, või algselt tundus nii :)

No tagantjärele on naabritel maainimestena küll suur suhtlusvajadus ja omad mured-rõõmud, ei sega meid see absoluutselt, et keegi justkui meid ootaks.

Mõned pildid ka.

16 aug - KATUSE REMONDI TALGUD

Salamahti pandi siis laupäeva hommikupoolikul autole hääled sisse ning toodi Viljandist mingid kotid. Huvitav-huvitav. Ja saingi teada, et algab katuse parandus. Olin päris rõõmus.

Mina aga jätkasin oma akende projekti kriipimist-kraapimist-tolmutamist. Samal ajal lehti riisuv Moonika aga avastas, et ohhooooo .... mõni telliskivi turritab pärna all maast välja. Et lööb käe külge ja teeb ära, mis see siis ikka ära pole. Köki-möki. Ka minu õde pani käe külge ning ohh hädaaa, nii tunni pärast sai selgeks, et selleks kulub vaata, et tööpäev, et seda klaarida. Kulus mõned tunnid rasket kaevamist - sikutamist - tassimist. Tassijatel oli ni mõnigi kuri sõna keelel, sest seda , palju maapind puu all kive võib peita oli kõigile üllatuseks. Et siis lisaks katusetalgutele sai ka kivide talgu tehtud :)

Katus sai samuti parandatud nii, et tänase päevani pole sealt tilkagi vett läbi tulnud.