Minu esimene maasikapeenar

-->

12-14 JUUNI 2009 a.

Nädala sees sadas lakkamatult ja temperatuur õues oli alla 10 C sooja. Nii, et kodus, kus juunis ju enam ei köeta, tuli välja otsida fliisid – nagu me pleede nimetame, kampsunid ja villased sokid. Viimane jäi muidugi tegemata, puhtalt trotsist.

Hoolimata sellest oli meil maaleminek kindel, kamoon.... juba niigi üks nädalavahetusoli vahele jäänud. Igal juhul minul sai maaromantika alguse juba reede hommikul – Nõmme turult. Sealt laadisin auto täis lille-, ürdi, tomati- ja maasikataimedega ...mmmm. Ja pealegi lubati maasikataimedelt saaki juba sel hooajal. Daibohh kui ei saa....:)

Sven-Erikult kauplesin varasema sõidukellaaja, et aegsasti linnast välja saaks. See lõppes aga nagu alati – meie tavapärasel ajal, teistest kõvasti hiljem :)

Laupäeva hommik algas mõistagi vihmasajuga. Aga sellegipoolest saime muruniidukit katsetada ja lillepeenraid rohida. Isegi ahjud kütsime soojaks, või õigemini mehed kütsid.

Pühapäeval aga oli märksa parem aiailm ja siis valmis minu esimene . . . maasikapeenar - tadaaaaaa. Taimedega sain muidugi tünga, lubatud 10 hirmkalli taime asemel sain 7. Aga asi seegi. Sort Polka, kui kellelegi see midagi ütleb. Minule igatahes ei ütle. Tuttavalt sain lisaks 20 väga kobedat – õite ja roheliste punnidega taime juurdegi (sort veel tundmata). Sokkudel mõnus krõmpsutada, arvab Sven-Erik :) Nii valmis siis minu 3 m. pikk ja 27 taimega maasikapeenar.

Aa ... tomatitaimed „istutasin“ aknalauale, sest kasvuhoone tarbeks puudusid kruvid, ja kile ja ... ehitusluba. See monstrum pidavat meie aia vaate ära rikkuma. Vabandused ette, aga see monstrum, kus tomatitaimi kuivatama hakata, peab ikka tulema.

Lisaks maasikapeenrale sai maha siis veel lehtsalatit, neli lillkapsataime ja pinu kurgitaimi – nii igaks juhuks.

Vot niisugused lood sel korral, ees ootavad Jaanid ja puhkus. Loodan, et aiamaa selle rõõmsasti üle elab.

Jaaninädal 2008 a.

2008 Jaane tähistasime maal lausa kaks korda. Nalja sai palju ja ka üllatuskülalisi oli.

Kõik naised hüppasid üle lõkke ka.

Maakodu saamislugu

Meie maakodu idee sai alguse juba 2007, kui tuttav teatas, et tal pool majast müüa just meie kodukandi lähistel. Ma olin kohe väääga huviline, et mis ja kus. Pärast põhimõttelisi omavahelisi vaidlusi ja suisa võitlusi oli aasta pärast kodu käes. Muidugi sinna vahele jäi ka veniv pangakadalipp, aga kätte me minu unistuse saime. Sven-Erik muidugi algselt ei soovinud seda "jama" üldse kaela - kohustus ja vaev ja tohutu kulu, mis selle nimi tegelikult ongi. Nüüd aga rassib rõõmuga ja ei kujutaks elu teisiti ettegi.

Ühesõnaga 2008 aasta 5 mail sai kõik alguse. Mäletan esimest korda kui vaatamas käisime. Ka suvehakul kui muru juba mühinal kasvas ja prügi põõsaaluseid palistas oli lugu küll suhteliselt trööstitu. Mulle aga sobis vägagi hästi. Maja oli vana kuid pretensioonikas ning väga hästi säilinud - vana kivikatus, kaks korrust (millest teine küll välja ehitamata), maakividest kõrge vundament, savikivi plokkidest (või midagi seesugust). Ühesõnaga suur ja uhke maja, millest meile sai küll pool. Aga kuna sissekäigud jäävad erinevatesse maja külgedesse ja naabrite vahel majaümbruse kasutus suhteliselt selgelt paigas (ehk siis meie poole pole kellelgi kunagi asja olnud, sest see maja tagune pool), siis ei häiri naabrid meid summagi, või algselt tundus nii :)

No tagantjärele on naabritel maainimestena küll suur suhtlusvajadus ja omad mured-rõõmud, ei sega meid see absoluutselt, et keegi justkui meid ootaks.

Mõned pildid ka.

16 aug - KATUSE REMONDI TALGUD

Salamahti pandi siis laupäeva hommikupoolikul autole hääled sisse ning toodi Viljandist mingid kotid. Huvitav-huvitav. Ja saingi teada, et algab katuse parandus. Olin päris rõõmus.

Mina aga jätkasin oma akende projekti kriipimist-kraapimist-tolmutamist. Samal ajal lehti riisuv Moonika aga avastas, et ohhooooo .... mõni telliskivi turritab pärna all maast välja. Et lööb käe külge ja teeb ära, mis see siis ikka ära pole. Köki-möki. Ka minu õde pani käe külge ning ohh hädaaa, nii tunni pärast sai selgeks, et selleks kulub vaata, et tööpäev, et seda klaarida. Kulus mõned tunnid rasket kaevamist - sikutamist - tassimist. Tassijatel oli ni mõnigi kuri sõna keelel, sest seda , palju maapind puu all kive võib peita oli kõigile üllatuseks. Et siis lisaks katusetalgutele sai ka kivide talgu tehtud :)

Katus sai samuti parandatud nii, et tänase päevani pole sealt tilkagi vett läbi tulnud.