Lillesibulad

Kakkusin siit peenrast esmakordselt välja ka kõik nartsissisibulad. Kui need nüüd uuesti maha panen, siis saab olema vahva kirju pilt, sest kaks sorti läksid täiesti sassi :).

Sain ühel hommikul aiasaadet vaadates ka teada, et kõige õigem need ja tulpide sibulad maha panna on sept. kuus just seetõttu, et maapinna temp. on langenud siis alla 10 kraadi ning siis hakkavad nad aktiivselt juurduma.

Ehk siis praegu on hea aeg tulbisibulaid soetada, hinnad peaks ka langend olema.

väike-väike arendus peenra ääres

Õ

Hakkasin tegema üht tillukest arendust aeda, sest näpud lihtsalt sügelesid hävitama vaenlast (Loe: umbrohtu), nii, et see mitte kunagi ei naaseks. No kunagi ikka naaseb, aga mõneks ajaks saan rahu raudselt. Tegin siin oma esimese tagasihoidliku loodimidtöö ka. Proovisin maa ikka sileda saada. Aga pärast möllasin kividega ikka sassi tagasi :)

Olin kusagilt lugenud, et ajalehti võib alla panna ja liiva, kasutasin kivide all mõlemat, et umbrohi kohe mitte killukestki valgust ei saaks. Ja kõige peale sättisin kive. Vaadates nüüd kõrvalt ehk sätin neid kive veel ümber ka kuidagi, aga sellega on aega.

Natuke jäi lõpetamata ka, küll keerutas musti pilvi taevas ja see ajas vägisi sööma. Lõuna sai peetud aga vihma ei kusagilt. Pidin siis jätkama. Aga õhtu ajas mu ikka objektilt ära.

Peenra enda tallusin aga korralikult ära, seega ega midagi erilist eksponeerida ei ole. Ees ääres on mitu päris kõrget rida astreid, esimesed juba õitsevad ka. Aga tagumise ääre sodisin kenasti ära. Siin on selleks suveks kõik õitsenud, seega ma väga ei põe.

Istutasin siia peenrasse laiali ka ühe suure mätta kollaseid päevaliiliaid. Proovin siin veidi ajatada. Enne olid siin vaid oranzid, aga kuna nende õitsemist annab oodata, siis panin nüüd paar rida kollaseid samuti. Need õitsevad märksa varem.

Mõtlen, et kui nad järgmisel aastal õitsema lähevad, siis saan pärast veidi ümber istutada, kui kuidagi imelikult asetsevad. Mõtlen veel, et ette võiks jätta madalama suvelillede ala, et siis nagu ei sega ega lõhu neid tagumisi päevaliialiate ridu.

Siin kõrval on ka üks huvitav kõrge põõsas, mis on vägagi lõhkuma läinud, end nii laiali ajanud, ühelt poolt peenrasse, teiselt teerajale. Tahaks selle siit ära kaevata. Ses osas käib veel vilgas mõttetöö ja kuna plaani pole, siis las ta laiutab ja võimutseb sel sügisel siin veel edasi.

Tahaks teada, mis põõsas on, õied on sellised. Neid alles hakkab tulema.

Põõsas ise on nii poolteist meetrine püsiv ja väga tänuväärne sinna, kus umbrohte ei tahaks vohama lasta. Nimelt ajab ta nii tihedalt juurevõsusid, et mitte üks lible ei mahu vahele. Ses mõttes tahaksin isiklikult tänada kõiki neid kõrgeid lillepõõsaid, mis sedasi vohavad, et umbrohtudele kohe mingit halastust ei ole.

Kogun saaki ja hoidistan.

Mina unustasin täna end (jällegi) aiamaale, kuigi mul olid hoopis teised plaanid. Aiamaa meeldib mulle vist ikka kõige rohkem, kui arvestada seda, kuhu ma maale jõudes esimesene jooksen, või vähemalt väga kibelen, kui ka viisakusest maja ümber tiiru teen :).

Sellest on ka kõige enam tolku - hooldad ja ilutsed seal ja tema annab sulle saaki vastu. Avastasin Uus-Meremaa spinati, mida olen kogunud sügavkülmikussegi, ehk oskab talvel seda kuidagi sealt kasutusele võtta. Ilusate paksude ja lihavate lehtedega taim, soovitatakse pisemaid lehti tervena ja toorena tarvitada, pidavat vääga tervislik olema.

Ehk siis viimasel ajal on jahh lõikumise, kraapimise, hautamise, keetmise ja purgistamise tähe all läinud. Oi ma ei tea, kellele ma oma selle aasta hoidiseid söötma hakkan. Olen tõeline kurgisõber ja neid purke on meie kaheliikmelise pere kohta ikka vist liiga palju :)

Moose samas on liiga vähe. sest linnud pistsid enamuse saagist nahka. Näpuotsaga jätsid punaseid ja musti sõstraid. Karusmarju nad ei puutunud, pean vist okkaid tänama. Nuud nagu polnudki purki pista. Huvitav, miks nad õunu ei söö :). Muidugi mul on selle üle ülimalt hea meel, sest tänu sellele saame õunamoosile loota. Martsipane sööme juba kolmandat nädalavahetust. Täna sain kausitäie päris valmis sügisjoonikuid, esimesed päris valmis ubinad.

Mõtlen pikemat aega, kuhu oma uus ürdipeenar teha, sest aiamaale, mis muide sai esmalt ürdiaiana rajatud, see enam ära ei mahu, kuidagi ei raatsi enam ruumi selle alla panna. Neid lehekesi saab ju igalt poolt korjata. Õigemini oli mul see koht juba olemas, aiamaalt kaevule viiva raja ääres, mis piirneb kuuriga. Sinna kivivundamendi ette oleks see kenasti istunud. Õigemini tuli mul see idee siis, kui mul oli sinna juba hostaderida maha istutatud. Mõtlesin, et märksa praktilisem oleks sinna ürdipeenar teha. Selleks hetkeks oli mul juba sinna ka suvedaaliad istutatud. Ja nüüd oleks vaja mõned ürdipõõsad aiamaalt ära kolida, kuna need püsikud, siis paras aeg neile püsiv elukoht hankida. Aga vott nüüd ei ole neil enam ei siin ega seal ruumi Aga ega ma seda peenart kuhugile mujale ette ei kujuta, seega pean lihtsalt ootama, millal kaevuteel daaliad ära vajuvad, ja siis panen sinna esimesed põõsad paika. Täna pidin aed-liivatee ajutiselt aiamaal ümber kolima, sest mu iisopipõõsas oli sellest nii üle kasvanud.

Iisop on väga äge põõsas. See on õites pool suve ja see möll ja elu, mis putukatel, mummidel selles käib, on minu jaoks lausa hämmastav. Hirmus askeldamine käib kogu suve, lakkamatu.
Aga jahh, mõtlen pikemat aega, kuhu see ümber istutada, need kaks põõsast on aiamaal end nii suureks ajanud. Üldiselt annavad sellise pisemat sorti hekikese mõõtmed välja, või ääristaja. Aga sellist head kohta ka pole veel välja mõelnud, mis äärt vajaks. Aga küll ma selle koha neile leian. Aaa...muideks on iisop ka väärt ravimtaim, ma katsetanud pole, aga raamatud räägivad. Ehk järgmine aasta teen esimesed arglikud katsed.

Augusti algus pildis

kohvimaiaid on rohkemgi


jõudsin siiski ära oodata oma esimeste isekasvatatud suvedaaliate õied, daaliad on vist mu ühed lemmikud - täna




veidike saaki ikka ka