Sadu ainult sadu...

Üleeile ja eile saime vihma, jeee.

Minu aiake sai vihma viimati enne jaani, ja pärast jaani ka veid (aga siis pigem niisutust). Oi ma mõtlesin, et mis neil suvikõrvitsatel küll viga onn, et nagu õitsevad, aga mitte üks vili ei kasva piisavalt suureks, et saaks ka toiduks teha. Ootan ja vaatan ja ootan ja uurin. Maa nagu pole ka seest läbi kuivand ja käsi ei tõuse kaevult vett võtma, et kasta. Sest mees vinnab juba mitmendat nädalat kõik vee, mis meil kulub pangedega kaevust välja. Ja nagu põhimõtte pärast ka ei hakka oma aiamaad kastma. Kurke ju tuleb ka iga päev...

Minu kannatus katkes ja uputasin ikka peale paarinädalast ootamist nad kenasti üle. Õisi nagu tekkis juurde ja paari päeva möödudes sain ühe vilja ka. No ikka vett tahavad.

Üle-eile ja eile said nad siis ikka ilmataadi poolt kastetud ka. No mul süda rahul ja tüki maad lihtsam ka. Mu jäik põhimõte aiamaad mitte kasta lõi korralikult selle pea kuu jooksul kõikuma. No pilvi nagu liigub siia sinna ja tuuleiilid kohisesid ka kordi ähvardavalt, et nüüd saab sadu, korjake oma asjad kokku. Aga ei miskit. Põhimõtteliselt olime terve kuu vihmata.

Pärnad õitsevad al. 26 juuni.

Pärnad alustasid sel aastal õitsemist juba vahetult peale jaane, ehk nädal varem kui eelmisel aastal. 

Meil alustavad need huvitavalt - majataguste pärnade päiksetõusupoolse küljega nii poolteist nädalat tagasi, ja lõpetavad majaesiste puude põhjaküljega, kust veel täna neid noppisin.  Tore kui sul on aias iidseid pärnapuid ja mitte üks.



veesilma (loe: sopavanni) ümber on selline rohelus - ei ainsamatki õit. Aga lootust siiski on. 

 Eelmisel aastal ostsin Võhma laadalt sellise huvitava lille, siis oli ta muidugi üleni purpurne, aga suuremaks sirgudes toon nagu lahtub

Kui aias õisi napib, siis põllul mitte