Kassike on meil vahepeal nii kasvanud, et kui siit tema vanemat postitust lugeda, siis ei tunne teist äragi enam.
Nimelt on temas kasvanud nii kassilik isepäisus. Enam ei trügi ta iga hinna eest meie sülle. Ja talle meeldib jahedamas majapooles. Talle meeldib luusida pimedates kolatubades, nii kui tekib võimalus neisse piiluda. Erinevad kohad paeluvad tega väga, küll peseb ta keset mööbeldamist kapis, mis ketkeks keset tuba on tekkinud, küll tordikarbis, mis ahju juures põletamist ootab. Eks mugavusi tuleb ikka otsida.
Hommikuti tervitab meid endiselt pika mauu-mauuuu`ga ning jookseb vastu, kuidas ma küll nii pikaks üksi jäin, nurinal. Kükitades ronib kohe sülle ja poeb täitsa naha vahele. Üldiselt aga on tal tegemist juba päris palju, seega ei ripu ta enam nii palju meie küljes kinni.
Ja kohati küsib ta ikka õue ka. Istub ukse peal ja vaatleb. Ringi eriti ei jookse. Ja tuleb seepeale tuppa kastile. Kui ise õues olen, püsib ta veidi kauem väljas. Siiski luusib uksevahet, et kas äkki on tekkinud võimalusi tuppa pääsemiseks. Kõige enam aga peab ta meie elu-ja töötoa aknal vereta jahti. Seal on ta peavalvuriks.
Ja arvutiümber tiirutab ta ka, veedab palju aega selle taga, siis ikka otseses mõttes (kaane taga). Ükspäev kaotasin klaviatuurilt ühe nupugi võitluses sellepärast, et ta keset mu arvutisessiooni sellele pesa punuma ei trügiks. Peamiselt siis ikka meeldib talle siit tulvav soe õhk, ei internet.
