Saia, leiba, piima?

Poesabas on aega ja siis vaatad ja mõtled, ja näed paratamatult, mida inimesed ostavad. Vaatad ja mõtled ja pead aru – miks tihti on korvis leib, sai, piim, vorst (või sink) ja juust. Ikka ostetakse ka muud, aga millegipärast olen end sellelt mõttelt poesabas avastanud mitmeid kordi, kui keegi minu ees just sellise korviga seisab.

Huvitav, kas tõesti on inimestel raha päriselt ka nii vähe, kui ajakirjandus pasundab, et ei saa endale midagi tervislikku lubada, või ei teata värskest toidust väga palju. Hetkeks tekib mul tunne, et elan nendega informatsiooni mõttes erinevatel planeetidel, sest mina elasin linnainimesena ju pidevas kliki levialas (alati oli käeulatuses avatud läpakas või selle puudumisel taskus nutikas) ja eks sealt ikka igasugust infot peale tuli.

Et siis tabasin end mitmel korral poesabas just ühelt ja samalt mõttelt – miks küll siis leib sai ja vorst või juust?

Seda kuni hetkeni, mil tabasin enda põhimõtteliselt sama korvisisuga sabast. Siis tuli mulle näole magus muie.... ja hinge rahulolu. 

Kui ma elasin linnas, siis veetsin ma köögiviljaletis aega - valisin kurki, tomatit, õuna ja veel paljusid värskeid asju, üha enam küll vastumeelselt, aga siiski. Tavaliselt ostsin ühe või kaks kurki ja kilojagu tomateid, salatipoti, kapsapea, banaani, mõne õuna või apelsini ja mõnikord ka basiilikupoti. Tihti osa neist, sest kui kõik rahasse kokku lüüa, on seda juba päris palju. Ja tihti jäid apelsinid kodus seisma, pea-aegu alati viskasime mõne tomati ära, sest neid jäi ikka seisma ka. Ja salatipotist jagus veidi üle ühe söögikorra, seega rändas ka see lõpp prügikasti. Ja enamasti mõtlesin neid hakkides või süües, et käib kahh.

Maal aga tuhisen pea-aegu alati köögiviljaletist mööda, va. muidugi juhul, kui meil on kartulit vaja. Ikka leiva-saia riiuli juurde ja siis piimaletti. Nagu teisedki tihti vist. Eks ikka sellepärast, et siin on mul köögis suveperioodil ühe kurgi asemel suur korvitäis, kausitäis tomateid, 1-2 baklazaani. Suvikõrvitsad pean lauale nagu halud ritta laduma. Salatileht, till, petersell, basiilik peasalat on aiamaalt toomise vaev. Mul on kasvuhoones lisaks tomatitele baklazaane, chillipipraid ja füüsaleid. Mul on suur-suur (kurgi)peenar...:) Õunu vean pangega tuppa ja mis seal salata ka päris palju komposti, hoolimata sellest, et söön neid tõesti mehiselt, iga päev. Ma saan paljut ka lähedastele jagada, sest jääb veel üle ka. Ja mul ei leidu anumaid, milles neid hoida. Seega pidevalt on mul poenimekirjas hoopis kauss, korv või karp.

Poes olen veel märganud, et enam ei võta ma tihti suurt käru, vaid mulle piisab korvist. Ma ei vaja enam poest kõike, mida ma söön. Ja jälle mõtlen ma heldimusega kurgikorvile, tomatikausile ja kõigele muule, mida aiamaalt salati- ja söögitarbeks saan.

Salatikauss on meil alati suur ja salat ei koosne vaid kurgist tomatist, basiilikust ja/või salatilehest, nagu linnas, vaid selle sees on lisaks verevat oblikat, peedilehti (tervislikum kui peet ise uuema uudise kohaselt:) frillicet, basiilikut, salveilehti, praetud baklazaani ja suvikõrvitsat. Ja poest pärineb vaid juust ja/või kana või kala, olenevalt sellest, millist salatit ma hetkel tahan.

Iga kord kui ma oma kööki astun, jään neid koguseid heldimusega vaatama, sest olen eriti suur värskesõber. Enam ei ole mul värskekorvis 1 kurk ja mõni tomat, vaid iga saagi jaoks on oma korv või suur kauss. Ka kapipinnaga on kitsas käes kui see mõnus hooaeg saabub.

Õunast, oma heast õunast tundsin ma talvel tõesti suurt puudust, sest selle maitse ei lähe enam meie pika talvega meelest. Ja kui nende aeg saabub, siis läheb neid meeletult kõhtu. Söön vist alateadlikult tervet talve normi hetkel ette, sest kes teab, millal jälle saab. Uskumatult suur on erinevus oma ja poeõuna vahel. Ja selle esimesega harjub ruttu.

Huvitav on ka see, kust saab linnainimene marju. Üldiselt ostab laadalt karbiga ja sööb kohe ära, või toob turult kilo kuni kolm (või ka veidi rohkem), aga seda üldiselt korra (maksimaalselt kaks) suve jooksul. Sest vähemalt Pirita elanikul ei ole mugavat igapäevast turuvõimalust teepeal, iseäranis veel sel kellaajal, mil ta töölt tuleb. Või astub ta läbi Selveri külmaletist, kust saab jällegi karbi marju, mis süüakse kohe ära, või kasutatakse koogi vm. magustoidu sisse. Vähemalt meil oli see nii. Ja kas see ongi kogu marjasaak, mõtlen ma, kui otsin piisavalt suurt pange, et punaseid sõstraid korjama minna, või teisel päeval kaussi, kuhu tikrid ära mahuks. Ja kirun linde, kes on mulle vaid potitäie mustsõstraid keediseks jätnud. Rääkimata igapäevasest marjasöömisest põõsaääres, mis on suvel igapäevane.

Ei, maainimene ikka teab värskest toidust rohkemgi kui ma rumaluke arvasin. Miks muidu otsitakse juulis mööda poodi äädikat, või on jäme sool otsa saanud. Või säilituskarbid on kuum kaup, või sabas teemaks suhkrukilo hind ja päritolu. Eks ikka seetõttu, et kõike seda head-paremat on ka talveks vaja hoidistada, ja palju, sest muidu ei ela talve üle. Sest poekraamiga seda ei asenda.