Meil on laps.

Jahh! Põhimõtteliselt nõuab ta kogu aeg sülle ja jääb kohe magama. Ehk siis veidi nagu lihtsam variant, aga no päris pretensioonikas tegelane teine.

Lugu siis järgmine. 

Ühel päeval nii 2 nädalat tagasi olime õues ja miskid kassid silkasid ka siin meie aias, nagu ikka aeg-ajalt miskid kassid siin vahest lippavad. Aga ühele käskis mees tuua kapist pooliku vana sprotikonservi. Küsin, et miks ja ei tohi, siis ei saa ju neist enam lahti ja nii edasi ja nii edasi. Üldiselt neid, kes meie aiast läbi on silkand, me toitnud pole. Aga sellele ikka nõudis, et too ja too ja et ega mul kahju sellest vanast konservist pole. Ma nagu panin talle südamele küll, et see vastutustundetu. Aga no tõin siis. 

Ja siis hakkas see kass meid õues ootama. Kui õue läksime, siis oli kohe platsis ja küsis sülle. Istusime siis õues, kass süles. Ja viisime talle siis süüa ka ja juua. Ja siis ta magas seal tammekese all ja ootas. Ja sinna tekkis ootamisest ja magamisest lohk lausa.  Ja siis nagu hakkasin ise ka vaatama, et kus ta on ja et kas süüa tahab ja mida kõike veel. Ja siis miski hetk lasin kööki ja korraks tuppa ka. 

Ja  nii me siin elame. Niikui tuppa istuma sätime on kass kohe süles, õigemini nii kui kükitad, on hops ja kass süles. Ja nagu ei saa midagi teha, sest kass tahab süles olla. Kui tõused ja ta maha paned, siis leiab ta kohe teise süle. Kui seda teist süle pole, siis kohe "mau". 

No nii me oleme siin paar nädalat temaga istunud. Õnneks on mul tarvis käsitööd teha olnud ja olen palju istunud. Seega on lihtne olnd. Aga nüüd on kool läbi selleks korraks ja ma teen muid asju ja pean südant kõvaks tegema, et kassi maha saaks panna. Et siis harjutame siin niiviisi. 

Vägisi jääb mulje, et see kass on siidpatjadel kasvand, aga no tegelt on ta ju omanikuta. Ei tea, millise põõsa all need siidpadjad kasvasid, kust ta välja hüppas. Igal juhul selline beebi meil. 

Nimi on tal muidu Panter. Ja eks ta nii aastane on umbes. 

Panter tuli sellest, et ta on veidi nagu meiega mängima hakanud. Kui tahame tuppa tulla, siis nagu redutab eemal, et ei tee nagu välja. Ja siis kui hakkad liikuma, sööstab hoooga mööda, ja siis jääb ees seisma. Lähen mööda ja hetkepärast sööstab kass jälle mööda tulejutt taga. Ja siis ei tee jälle välja, et kutsutakse. Hakkan ust kinni tõmbama ja tema siis sööstab sealt vahelt sisse. Ja see on siis viimaste päevade uus mäng miski. 

Ja alguses oli nii, et me teda kohe tuppa ei lubanud, ja siis olid meil uksed lahti kui ise sisse-välja silkasime ja kass ootas ukse juures meid. Näugus, aga tuppa meile järgi ei tulnud. Ja siis kui juba tuppa lubasime, siis seisatas uksel ja ootas kinnitust, et ikka lubatakse tuppa. Kui ütlesid tule, või andsid märku, et võib tulla, siis sööstis. Enne mitte. Ja üle ukse õue astusid, nii oli ta jala juures, valvas ja ootas meid.

Ilmus ei tea kust ja nii meie oma kui meie oma. Nagu ei saand väga otsustadagi, et kas üldse võtame kassi või mida. Mees tegi mitu päeva juttu küll, et nohh mis me siis teeme. Aga no kass küsis teisel pool lauda samal ajal sülle või juba nurrus magusasti süles. Ja kauss oli ka juba sealsamas kõrval maas. Mis sa enam siin otsustad või ei otsusta.