Mine metsa!

Mine metsa!

Maale elama, mulgimaa talu häärber, Kaubi,

Kolisin pealinnast maale elama, Lõuna-Mulgimaale - koju, päriseks. Et aknas oleks tuli, aed hoitud ja suur maja soe.

Nii kui päike kõrgemalt käima hakkas, olime igal võimalusel maanteel, ninaots maa poole. Nii 5 aastat. Kuni....
...pakkisime kogu kola linnast kokku ja tõime kohale. Nüüd on esimene talvgi üle elatud. Ja me oleme elus....
Siin on mu netipesa, kus mõnus mõtiskleda. Lisaks ilutseda käsitöö seltsis. Sekka mekkida kõrvitsakeeksi, või kringlit või mõnd muud mu lemmikretseptide hulgast.

Sunday, June 7, 2009

Maakodu saamislugu

Meie maakodu idee sai alguse juba 2007, kui tuttav teatas, et tal pool majast müüa just meie kodukandi lähistel. Ma olin kohe väääga huviline, et mis ja kus. Pärast põhimõttelisi omavahelisi vaidlusi ja suisa võitlusi oli aasta pärast kodu käes. Muidugi sinna vahele jäi ka veniv pangakadalipp, aga kätte me minu unistuse saime. Sven-Erik muidugi algselt ei soovinud seda "jama" üldse kaela - kohustus ja vaev ja tohutu kulu, mis selle nimi tegelikult ongi. Nüüd aga rassib rõõmuga ja ei kujutaks elu teisiti ettegi.

Ühesõnaga 2008 aasta 5 mail sai kõik alguse. Mäletan esimest korda kui vaatamas käisime. Ka suvehakul kui muru juba mühinal kasvas ja prügi põõsaaluseid palistas oli lugu küll suhteliselt trööstitu. Mulle aga sobis vägagi hästi. Maja oli vana kuid pretensioonikas ning väga hästi säilinud - vana kivikatus, kaks korrust (millest teine küll välja ehitamata), maakividest kõrge vundament, savikivi plokkidest (või midagi seesugust). Ühesõnaga suur ja uhke maja, millest meile sai küll pool. Aga kuna sissekäigud jäävad erinevatesse maja külgedesse ja naabrite vahel majaümbruse kasutus suhteliselt selgelt paigas (ehk siis meie poole pole kellelgi kunagi asja olnud, sest see maja tagune pool), siis ei häiri naabrid meid summagi, või algselt tundus nii :)

No tagantjärele on naabritel maainimestena küll suur suhtlusvajadus ja omad mured-rõõmud, ei sega meid see absoluutselt, et keegi justkui meid ootaks.

Mõned pildid ka.


No comments:

Post a Comment