Pühapäeval ärkasin murega, et mida kurgid ja kasvuhoone elanikud võiksid küll mõelda, pärast nädal aega kestnud troopilist ilma, ilma tilgagi värke veeta. Tänu sellele samale kuumale ilmale ei olnud ma maale varem jõudnud. Lippasin siis enne hommikusööki neid päästma ja olukord oli lausa üllatav - maa ei olnudki nii kuiv ja kõik oli veel elus. Paprikatele olid isegi õied tekkinud. Tomatid olid päris suured, kuid taimed eriti ilusad ei ole. Need hakkavad veidi halliks tõmbuma. Vaid üks on ilus roheline. Mure on vist selles, et kastid, kus taimed sees on, ei lase liigset vett välja vms. Sorkasin toikaga kastipõhjad auklikuks. Vaatame, mis edasi saab.
Vaikselt hakkab tekkima see nauding, et tuled maale ja pistad siit-sealt midagi värket ja tervislikku põske. See on mu tõeline unistus korterilapsena. Vahepeal on punaseks saanud punased sõstrad, samuti kirsid. Kirsipuudega on mul eraldi plaan - see on hetkel täielik võserik ning tuleb korralikuks kirsiaiaks kujundada. Puid on kokku üle 20, millest mõned vanad tuleb sügisel maha lõigata, sest muidu kukuvad need ise pikali. Noored aga tahavad veidi rohkem ruumi ja valgust. Aga marjad on magusad, ja üldsegi mitte kõrgel. Kirsse sai söödud kõhuvaluni.
Saagiaruanne.
Pühapäeval sõitsime pealinna
- 3 suure kausi mustjate kirssidega (kindlasti vähemalt 3 l. igas), lisaks 2 l. saslõkiäbritäis kirsse, mis oli emale mõeldud, kuid jäi sel korral purkide vastu vahetamata ja veel kolm 0,5 l. karpi sügavkülma mõeldud kirsse.
- kolme 0,5 l. karbi mustsõstardega, mis samuti sügavkülma mõeldud.
- pangetäie (pea-aegu) punaste sõstardega.
- lisaks 3 oma aiamaa esimese kurgiga, millega juhtus küll kahetsusväärne lugu. Hoolimata sellest, et need olid väga hoolikalt eraldi pakitud, segunesid need külmikus koos poeomadega. Nii, et nende headuses saab veenduda järgmisel korral. Leppisime siiski kokku, et kõige parema maitsega kurgid on meie maalt pärit.
Ühtekokku vaaritasin linnakodus 3 purki eksklusiivset kirsikeedist - käsitsi sai igalt kirsilt nopitud kivi välja. Lisaks sain kolm purki 100% kirsisiirupit. Kui aus olla, siis ma suhkruga väga ei liialdanud. Punastest sõstardest sain kolm purki suhkruta 100% punase sõstra mahla ja kaks väiksemat purki punase sõstra, kuidas-nüüd-nimetada zeleed vms.
Zelee valmis nii: aurutasin marju mahlaks ja kui enam mahla ei tekkinud piisavalt, et üle potiääre kallata võtsin appi sõela ning hõõrusin seda massi, lootuses mahla veel kätte saada. Tegelikult aga tuli läbi sõela selline läbipaistmatu möll, mida kuumutasin ning lisasin suht palju suhkrut, et see seisaks ning, et ka midagi teha annaks. No kui midagi muud välja ei mõtle, siis joogiks passib kindlasti. Vähemasti väga öko kraam sai.
Oi, esmaspäeva õhtu venis selle küige kuumutamise,-aurutamise juures nii pikale. Magama vajusin kella 02 paiku nagu suurpere-naine. Muidugi omaette teemaks on see, et ma ei ole ju suurem retseptides näpuga järge vedaja. Kui nii paar aastat iseenese tarkusest untsu vaaritan, küll siis tuleb need ka ette võtta.
Vaikselt hakkab tekkima see nauding, et tuled maale ja pistad siit-sealt midagi värket ja tervislikku põske. See on mu tõeline unistus korterilapsena. Vahepeal on punaseks saanud punased sõstrad, samuti kirsid. Kirsipuudega on mul eraldi plaan - see on hetkel täielik võserik ning tuleb korralikuks kirsiaiaks kujundada. Puid on kokku üle 20, millest mõned vanad tuleb sügisel maha lõigata, sest muidu kukuvad need ise pikali. Noored aga tahavad veidi rohkem ruumi ja valgust. Aga marjad on magusad, ja üldsegi mitte kõrgel. Kirsse sai söödud kõhuvaluni.
Saagiaruanne.
Pühapäeval sõitsime pealinna
- 3 suure kausi mustjate kirssidega (kindlasti vähemalt 3 l. igas), lisaks 2 l. saslõkiäbritäis kirsse, mis oli emale mõeldud, kuid jäi sel korral purkide vastu vahetamata ja veel kolm 0,5 l. karpi sügavkülma mõeldud kirsse.
- kolme 0,5 l. karbi mustsõstardega, mis samuti sügavkülma mõeldud.
- pangetäie (pea-aegu) punaste sõstardega.
- lisaks 3 oma aiamaa esimese kurgiga, millega juhtus küll kahetsusväärne lugu. Hoolimata sellest, et need olid väga hoolikalt eraldi pakitud, segunesid need külmikus koos poeomadega. Nii, et nende headuses saab veenduda järgmisel korral. Leppisime siiski kokku, et kõige parema maitsega kurgid on meie maalt pärit.
Ühtekokku vaaritasin linnakodus 3 purki eksklusiivset kirsikeedist - käsitsi sai igalt kirsilt nopitud kivi välja. Lisaks sain kolm purki 100% kirsisiirupit. Kui aus olla, siis ma suhkruga väga ei liialdanud. Punastest sõstardest sain kolm purki suhkruta 100% punase sõstra mahla ja kaks väiksemat purki punase sõstra, kuidas-nüüd-nimetada zeleed vms.
Zelee valmis nii: aurutasin marju mahlaks ja kui enam mahla ei tekkinud piisavalt, et üle potiääre kallata võtsin appi sõela ning hõõrusin seda massi, lootuses mahla veel kätte saada. Tegelikult aga tuli läbi sõela selline läbipaistmatu möll, mida kuumutasin ning lisasin suht palju suhkrut, et see seisaks ning, et ka midagi teha annaks. No kui midagi muud välja ei mõtle, siis joogiks passib kindlasti. Vähemasti väga öko kraam sai.
Oi, esmaspäeva õhtu venis selle küige kuumutamise,-aurutamise juures nii pikale. Magama vajusin kella 02 paiku nagu suurpere-naine. Muidugi omaette teemaks on see, et ma ei ole ju suurem retseptides näpuga järge vedaja. Kui nii paar aastat iseenese tarkusest untsu vaaritan, küll siis tuleb need ka ette võtta.
No comments:
Post a Comment