Nii tore on see, et meie külas on kõige kesksema vana maja juures sigin-sagin käimas. Õigemini toimusid esimesed suuremad talgud seal juba sügisel. Nüüd trimmerdatakse muru, loobitakse akendest-ustest vana soga välja. Tehakse lõket. Koppki on juba omad tiirud seal käinud, seega peaks neil vesigi sees olema.
Nii nostalgiline, nagu meilgi alguses. Lõke põles igal õhtul ja krundilt veeti kokku säänest ja määnest põletatavat kraami (nohh ja mis seal salata, ikka mittepõlevat ka, aga kussa ta ikka mujale paned. Tossab teine kenasti ja hommikuks on tuhk või sellelaadne toode valmis).
Paar aastat tagasi tulid ka kõrvaltänavasse kahte majja pea samaaegselt kaks peret. Ehk siis on meie küla nüüd selles seisus, et uustulnukaid on vaat et rohkemgi kui vanu olijaid. Vähemalt on neid päris palju. Ja mis peamine, talukohad on päästetud.
Meie külas minu jalutuskäikude radadel nüüd enam lagunevaid maju pole.
Alles see oli, kui tühjad majad ümbritsetud heinapõldudega, meid jalutustel saatsid.
Nüüd on nii põnev, keegi ehitab kuuri või verandat. Teine istutab puid-põõsaid. Ja mida kõike veel... Külaelu podiseb vaikselt. Kuigi kõigil on piisavalt ruumi ja privaatsust, et ega täpselt teagi, mis teoksil. Ja endal on samuti hea vaikselt toimetada.
Alles see oli, kui tühjad majad ümbritsetud heinapõldudega, meid jalutustel saatsid.
Nüüd on nii põnev, keegi ehitab kuuri või verandat. Teine istutab puid-põõsaid. Ja mida kõike veel... Külaelu podiseb vaikselt. Kuigi kõigil on piisavalt ruumi ja privaatsust, et ega täpselt teagi, mis teoksil. Ja endal on samuti hea vaikselt toimetada.
Tere, Kas ka pildil olevasse tallu on asunud elama uued inimesed ja alustatud hoone taastamisega?
ReplyDelete