Hakkasin tegema üht tillukest arendust aeda, sest näpud lihtsalt sügelesid hävitama vaenlast (Loe: umbrohtu), nii, et see mitte kunagi ei naaseks. No kunagi ikka naaseb, aga mõneks ajaks saan rahu raudselt. Tegin siin oma esimese tagasihoidliku loodimidtöö ka. Proovisin maa ikka sileda saada. Aga pärast möllasin kividega ikka sassi tagasi :)
Olin kusagilt lugenud, et ajalehti võib alla panna ja liiva, kasutasin kivide all mõlemat, et umbrohi kohe mitte killukestki valgust ei saaks. Ja kõige peale sättisin kive. Vaadates nüüd kõrvalt ehk sätin neid kive veel ümber ka kuidagi, aga sellega on aega.
Olin kusagilt lugenud, et ajalehti võib alla panna ja liiva, kasutasin kivide all mõlemat, et umbrohi kohe mitte killukestki valgust ei saaks. Ja kõige peale sättisin kive. Vaadates nüüd kõrvalt ehk sätin neid kive veel ümber ka kuidagi, aga sellega on aega.
Natuke jäi lõpetamata ka, küll keerutas musti pilvi taevas ja see ajas vägisi sööma. Lõuna sai peetud aga vihma ei kusagilt. Pidin siis jätkama. Aga õhtu ajas mu ikka objektilt ära.
Peenra enda tallusin aga korralikult ära, seega ega midagi erilist eksponeerida ei ole. Ees ääres on mitu päris kõrget rida astreid, esimesed juba õitsevad ka. Aga tagumise ääre sodisin kenasti ära. Siin on selleks suveks kõik õitsenud, seega ma väga ei põe.
Istutasin siia peenrasse laiali ka ühe suure mätta kollaseid päevaliiliaid. Proovin siin veidi ajatada. Enne olid siin vaid oranzid, aga kuna nende õitsemist annab oodata, siis panin nüüd paar rida kollaseid samuti. Need õitsevad märksa varem.
Istutasin siia peenrasse laiali ka ühe suure mätta kollaseid päevaliiliaid. Proovin siin veidi ajatada. Enne olid siin vaid oranzid, aga kuna nende õitsemist annab oodata, siis panin nüüd paar rida kollaseid samuti. Need õitsevad märksa varem.
Mõtlen, et kui nad järgmisel aastal õitsema lähevad, siis saan pärast veidi ümber istutada, kui kuidagi imelikult asetsevad. Mõtlen veel, et ette võiks jätta madalama suvelillede ala, et siis nagu ei sega ega lõhu neid tagumisi päevaliialiate ridu.
Siin kõrval on ka üks huvitav kõrge põõsas, mis on vägagi lõhkuma läinud, end nii laiali ajanud, ühelt poolt peenrasse, teiselt teerajale. Tahaks selle siit ära kaevata. Ses osas käib veel vilgas mõttetöö ja kuna plaani pole, siis las ta laiutab ja võimutseb sel sügisel siin veel edasi.
Tahaks teada, mis põõsas on, õied on sellised. Neid alles hakkab tulema.
Põõsas ise on nii poolteist meetrine püsiv ja väga tänuväärne sinna, kus umbrohte ei tahaks vohama lasta. Nimelt ajab ta nii tihedalt juurevõsusid, et mitte üks lible ei mahu vahele. Ses mõttes tahaksin isiklikult tänada kõiki neid kõrgeid lillepõõsaid, mis sedasi vohavad, et umbrohtudele kohe mingit halastust ei ole.
No comments:
Post a Comment