Mina unustasin täna end (jällegi) aiamaale, kuigi mul olid hoopis teised plaanid. Aiamaa meeldib mulle vist ikka kõige rohkem, kui arvestada seda, kuhu ma maale jõudes esimesene jooksen, või vähemalt väga kibelen, kui ka viisakusest maja ümber tiiru teen :).
Sellest on ka kõige enam tolku - hooldad ja ilutsed seal ja tema annab sulle saaki vastu. Avastasin Uus-Meremaa spinati, mida olen kogunud sügavkülmikussegi, ehk oskab talvel seda kuidagi sealt kasutusele võtta. Ilusate paksude ja lihavate lehtedega taim, soovitatakse pisemaid lehti tervena ja toorena tarvitada, pidavat vääga tervislik olema.
Ehk siis viimasel ajal on jahh lõikumise, kraapimise, hautamise, keetmise ja purgistamise tähe all läinud. Oi ma ei tea, kellele ma oma selle aasta hoidiseid söötma hakkan. Olen tõeline kurgisõber ja neid purke on meie kaheliikmelise pere kohta ikka vist liiga palju :)
Moose samas on liiga vähe. sest linnud pistsid enamuse saagist nahka. Näpuotsaga jätsid punaseid ja musti sõstraid. Karusmarju nad ei puutunud, pean vist okkaid tänama. Nuud nagu polnudki purki pista. Huvitav, miks nad õunu ei söö :). Muidugi mul on selle üle ülimalt hea meel, sest tänu sellele saame õunamoosile loota. Martsipane sööme juba kolmandat nädalavahetust. Täna sain kausitäie päris valmis sügisjoonikuid, esimesed päris valmis ubinad.
Mõtlen pikemat aega, kuhu oma uus ürdipeenar teha, sest aiamaale, mis muide sai esmalt ürdiaiana rajatud, see enam ära ei mahu, kuidagi ei raatsi enam ruumi selle alla panna. Neid lehekesi saab ju igalt poolt korjata. Õigemini oli mul see koht juba olemas, aiamaalt kaevule viiva raja ääres, mis piirneb kuuriga. Sinna kivivundamendi ette oleks see kenasti istunud. Õigemini tuli mul see idee siis, kui mul oli sinna juba hostaderida maha istutatud. Mõtlesin, et märksa praktilisem oleks sinna ürdipeenar teha. Selleks hetkeks oli mul juba sinna ka suvedaaliad istutatud. Ja nüüd oleks vaja mõned ürdipõõsad aiamaalt ära kolida, kuna need püsikud, siis paras aeg neile püsiv elukoht hankida. Aga vott nüüd ei ole neil enam ei siin ega seal ruumi Aga ega ma seda peenart kuhugile mujale ette ei kujuta, seega pean lihtsalt ootama, millal kaevuteel daaliad ära vajuvad, ja siis panen sinna esimesed põõsad paika. Täna pidin aed-liivatee ajutiselt aiamaal ümber kolima, sest mu iisopipõõsas oli sellest nii üle kasvanud.
Iisop on väga äge põõsas. See on õites pool suve ja see möll ja elu, mis putukatel, mummidel selles käib, on minu jaoks lausa hämmastav. Hirmus askeldamine käib kogu suve, lakkamatu.
Aga jahh, mõtlen pikemat aega, kuhu see ümber istutada, need kaks põõsast on aiamaal end nii suureks ajanud. Üldiselt annavad sellise pisemat sorti hekikese mõõtmed välja, või ääristaja. Aga sellist head kohta ka pole veel välja mõelnud, mis äärt vajaks. Aga küll ma selle koha neile leian. Aaa...muideks on iisop ka väärt ravimtaim, ma katsetanud pole, aga raamatud räägivad. Ehk järgmine aasta teen esimesed arglikud katsed.
Sellest on ka kõige enam tolku - hooldad ja ilutsed seal ja tema annab sulle saaki vastu. Avastasin Uus-Meremaa spinati, mida olen kogunud sügavkülmikussegi, ehk oskab talvel seda kuidagi sealt kasutusele võtta. Ilusate paksude ja lihavate lehtedega taim, soovitatakse pisemaid lehti tervena ja toorena tarvitada, pidavat vääga tervislik olema.
Ehk siis viimasel ajal on jahh lõikumise, kraapimise, hautamise, keetmise ja purgistamise tähe all läinud. Oi ma ei tea, kellele ma oma selle aasta hoidiseid söötma hakkan. Olen tõeline kurgisõber ja neid purke on meie kaheliikmelise pere kohta ikka vist liiga palju :)
Moose samas on liiga vähe. sest linnud pistsid enamuse saagist nahka. Näpuotsaga jätsid punaseid ja musti sõstraid. Karusmarju nad ei puutunud, pean vist okkaid tänama. Nuud nagu polnudki purki pista. Huvitav, miks nad õunu ei söö :). Muidugi mul on selle üle ülimalt hea meel, sest tänu sellele saame õunamoosile loota. Martsipane sööme juba kolmandat nädalavahetust. Täna sain kausitäie päris valmis sügisjoonikuid, esimesed päris valmis ubinad.
Mõtlen pikemat aega, kuhu oma uus ürdipeenar teha, sest aiamaale, mis muide sai esmalt ürdiaiana rajatud, see enam ära ei mahu, kuidagi ei raatsi enam ruumi selle alla panna. Neid lehekesi saab ju igalt poolt korjata. Õigemini oli mul see koht juba olemas, aiamaalt kaevule viiva raja ääres, mis piirneb kuuriga. Sinna kivivundamendi ette oleks see kenasti istunud. Õigemini tuli mul see idee siis, kui mul oli sinna juba hostaderida maha istutatud. Mõtlesin, et märksa praktilisem oleks sinna ürdipeenar teha. Selleks hetkeks oli mul juba sinna ka suvedaaliad istutatud. Ja nüüd oleks vaja mõned ürdipõõsad aiamaalt ära kolida, kuna need püsikud, siis paras aeg neile püsiv elukoht hankida. Aga vott nüüd ei ole neil enam ei siin ega seal ruumi Aga ega ma seda peenart kuhugile mujale ette ei kujuta, seega pean lihtsalt ootama, millal kaevuteel daaliad ära vajuvad, ja siis panen sinna esimesed põõsad paika. Täna pidin aed-liivatee ajutiselt aiamaal ümber kolima, sest mu iisopipõõsas oli sellest nii üle kasvanud.
Iisop on väga äge põõsas. See on õites pool suve ja see möll ja elu, mis putukatel, mummidel selles käib, on minu jaoks lausa hämmastav. Hirmus askeldamine käib kogu suve, lakkamatu.
Aga jahh, mõtlen pikemat aega, kuhu see ümber istutada, need kaks põõsast on aiamaal end nii suureks ajanud. Üldiselt annavad sellise pisemat sorti hekikese mõõtmed välja, või ääristaja. Aga sellist head kohta ka pole veel välja mõelnud, mis äärt vajaks. Aga küll ma selle koha neile leian. Aaa...muideks on iisop ka väärt ravimtaim, ma katsetanud pole, aga raamatud räägivad. Ehk järgmine aasta teen esimesed arglikud katsed.
No comments:
Post a Comment