Vanasti oli siin nii.

Vanasti oli aias kõik kenasti paigas. Maja taga, lõunaküljes, asus suur balkon või kuidas teda nüüd nimetatigi. Kujutan ette, et sellel olid kenad väiksed värvilised klaasiruudud varjuks ja värviks. Sellelt avanes vaade orule ja kaugele kilomeetrite taha metsade kohale.

Lõunaküljes paistab pea terve päeva p äike. Seda loodusekirju vaatega aiaosa ei risustatud ega täidetud ülearusega. Aed oli puhas ja avar. On seda tänaseni.

Tahaaeda on istutatud kaks pärna, mis praeguseks on täiskasvanud, võimsate tüvede ja võradega - lisaks ideaalsed võrkkigele. Peaasjalikult heidavad need hoovile varju palaval suvepäeval ning täidavad juuli alguses kogu aia lummava lõhnaga. Oruäärel on nii silmailuks kui ka praktilistel kaalutlustel istutatud kolm õunapuud. Selleks, kui õunaisu tekib, ei pea ju alati majandusaeda minema vaid võib ju ka otse siitsamast võtta, põlleääre sisse puhtaks pühkida ja maitsta, mis aial lisaks vaadetele pakkuda on.

Lillepeenraid on tagaaias vaid paar väiksemat aktsendiks. Tagahoov on jalutamise ja olemise koht. Hiljem on istutatud siia siiski marjapõõsaid, kuid needki kenasti äärtesse. See on ka mõistetav sest nõukaajal oli maja mitme pere päralt, kellel kõigil ju sarnased vajadused.

Maja õhtupäikese poolne külg, kust viib tee sissesõiduteele on ääristatud võimsa pojengipeenraga. Kogu maja külje pikkuses moodustavad 11 võimast pojengipuhmast koos poegade ja pojapoegadega kena pika peenra. Mõtlen pikemat aega kuidas puhmaid toestada, sest kui õied lahti lähevad, siis jääb põõsal endal jaksu väheks, et varsi püsti hoida. 11t lilletuge soetada tundub kuidagi kallis, pigem meisterdaks need ise. Väärika peenra ümber aga iga käkerdis ei lähe kohe mitte. Ja ühel päeval tuleb hakata ka puhmaste jagamise peale mõtlema. Selleks ajaks peab olema valmis ka minimaalselt kaks samapikka peenart, kuhu kõik pojad ja pojapojad maha istutada, sest turule ma nendega kauplema ju ei lähe.

Pojengide taga aga on ülivõimsad astilbepeenrad, minu pikkused. Kaks ruudukujulist peenart valgete astilbepõõsastega. Minul neist üle suurt vaadet ei avane.

Pojengipeenra vastas, teiselpool jalgrada, otse akende all on aga iirisepeenar, kus domineerivad sinised-lillad toonid. Varajased iirised õitsesid juba eelmisel nädalavahetusel. See peenar, tean rajati peaasjalikult eelmise omaniku poolt alles siis, kui meie ühe poole peal juba toimetasime. Huvitav, mis selles peenras ajalooliselt kasvad. Üldiselt tahaks arvata, et iirised, sest need sobivad sinna kui valatult.

Maja külg on tõeliselt pargilikult ja silmatorkavalt kujundatud iluaed, seda on kujundatud igal juhul pühendumisega. Perenaisest tekib selle töö põhjal küll austusvääriv pilt.

Majaesine on majandushoov. Siin pole mingit peenutsemist - kuurid, kaev, laudamüürid, kustvahet lipati puude, vee, toidu ja loomasöödaga lauta. Ei peenraid, rajaääri, lilli ega põõsaid. Siin sisutatakse aega praktilisemat laadi tegaemistega. Vaid küljele jääv sissesõidutee on ääristatud pärnadega, millest moodustub võimas ja varjuline allee.

Hiljem on küll otse maja ette üks tagasihoidlik peenar rajatud, aga üldiselt oleks kogu majaesise kujundamine nagu mulle broneeritud :) Siin on mul küllaga mänguruumi. Ukse kõrvale on eraldatud vaid nurgake, kus saab sirelireast tuulevarju ja väiksest lillepeenrast ilumeelele toitu. Nurgake on rajatud parajasti mitte otse maja ette vaid hommikupoolsele küljele nii, et saaks ka piiluda orule üle teise maja külje ja kaheltpoolt välikemmergut (või kuidas seda vanasti nimetati) :)

Ja saigi majale ring peale.