Minu remonditeo lõpetas laupäeval akntagune kobin. Mitte ei saanud aru, mis teoksil on. Meil ei tule ju siia keegi ilma ette helistamata. Ja nüüd taob keegi maja taga aknale. Ehmatus oli suur.
Aga seal oli üks tuttav "mart" koos värskete saiadega. Jahh, päris mardipäeva mart. Nägu maalitud ja puha.
Ja koos noosiga. Tavaliselt peab ju mardile ise kosti pakkuma. See siis oli sedamoodi.
Õnneks oli tegu tuttava mardiga, nii et sõime koos saiu ja kohvitasime. Ja siis viisime mardi kenasti koju. Asusin siis uuesti redeli otsa, et remonti jätkata, sest väikestviisi oli sarv veel soe.
Ja uuesti....aknale tagumine. Nüüd ehmatasin juba kringliks. Peale suurt segadust läksin siiski uksele, sest maja oli ju valge ja kardinaid mul siin eriti pole veel. No kuhu sa end niiviisi peidad :)
Oma ehmatuseks oli ukse taga 7 last ja kaks täiskasvanud marti - päris maskides ja kostüümides. Sai nad sisse kutsutud. Kava oli väga vinge, kõik laulsid koos ilusa pika laulu. Ja lapsed esitasid mõistatusi. Ma õnneks jõudsin laulu ajal end koguda ses mõttes, et mis mul pakkuda on. Õnneks oli magusatünnis komme. Tühjendasin selle neile kotti ja nii nad meilt edasi liikusid.
Issand ma olin shokis, kuigi positiivses. See oli väga lahe kogemus. Nagu välk selgest taevast.
Nüüd ei tohi kadrisid ometi ära unustada.
No comments:
Post a Comment