Terve tali on möödunud vahepeal, mitte pole saanud mahti kirjutada. Õigemini käsi pole tõusnud, sest talvel ei toimu maal ju veeranditki seda, mis suvel. Enne puhkust, mis algas jõuludega oli kõva plaan alustada remondiga. Unistus oli saada üks ruum nii korda, et oleks õdus istuda ja olla. Aga töö maht on alati suurem kui seda võib arvata. Lubasin endale, et töömees tuleb hankida, sest ei sellele tööle mu jõud peale hakka. Kolm päeva kraapisin lage ja trotsisin seda, et liiga raske on. Mäletan kuidas hommikul voodist ülesse ei saa. Ai mõtlesin, et enam ei tee, aga olin nagu kilk seal lae all jällegi. kui kohale jõudsime. Ja nii kolm päeva. Mitte, et suurt tulemust oleks olnud, aga nagu klassikudki ütlevad, mida sa sõuad kui paadiots valel pool. Aga lõpuks sai see töögi veidi käppa, nii et kolisin ka tuppa kraapima.
Õues oli see talv aga muinasjutuline - käre pakane, rinnuni hanged ja ere päike. Lumi tuli juba enne jõulu ja tuli, ja tuli, ja tuli... Kui jaanuaris juba päev ka pikemaks läks, siis oli tõeline talvemuinasutt. Veebruarikuine maalkäik päädis ka sellega, et jõudsime hoopis Kuutsemäele ja saime uue kogemuse mäesuuskadega. Vot see oli elamus. Eks sai julgekt ette võetud ja tegelikult keerulisem tundubki see laskumine mäe alt vaadatuna. Tunnist- kahest piisab täiesti. Lahe vaatepilt oli, kuidas isa oma pooleteise aastasele lapsele õppetunde jagas ning teda mäesuuskadega mäest oma suuskade vahel alla lasi, lapsel veel luttki suus. Vot niisugused isad, ja niisugused noored sirguvad meie keskel.
No comments:
Post a Comment