MAALE ELAMA

Kui nüüd kõik aualt ära rääkida, siis olen ma ikka veel maal...ja tagasi ei lähegi! Miks?

MINU LUGU, EHK MIKS MA TAHTSIN MAALE

Elu linnas oli suhteliselt keskmine, või siis äkki isegi veidi parem. Ei, mitte rahaliselt, vaid ajalises mõõtmes. Vähemalt Tallinnas on see rahaga võrdväärselt tähtis. Kui sa tahad saada kontakti enda ja ümbritsevaga või saada mõne positiivne elamuse, tegeleda millegagi, mis südamelähendane jne, siis on seal tarvis aega ja raha. Ühest ei piisa. Maal lähed õue, vaatad puid ja kuulad linde, vaatad taevasse, või põllule ja juba hakkabki hea rahulik. Ja kui veel sööd põõsa otsast marja või kasvuhoonest tomati. Tunned, et ei taha midagi muud ega kuhugile mujale, hea on olla. 

Linnas istud autosse, ja lähed seda tunnet otsima. Lähed näiteks Vabaõhumuuseumisse või mujale, vaatad teiste tehtud tööd, loed viitadelt ja siltidelt. Need on ilusad, keegi on palju tööd teinud. Korraks on ka hea olla ja tekivad head mõtted, pea läheb lahti. Saad väikse elamuse. Siis istud autosse ja sõidad koju tagasi ja kõik läheb sealt edasi, kus enne käiku pooleli jäi.  Ja siis hakkab nagu kripeldama, väheks nagu jäi seda head tunnet. Sest tahakas ka midagi teha, midagi ilusat luua. Siis mõtled mingi asendustegevuse, teed kooki, või koristad kodus mõne tagumise nurga või kapi ära. Samas jääb midagi kripeldama, tahaks nagu midagi hoopis muud. 

Kuna oleme elukaaslasega ettevõtjad, siis ei pidanud linnas igal hommikul läbima kohustuslikku ummikut, mees töötas kodus ja põõnas sel kellaajal ja mina vegeteerisin kohvitassi (ja päris tihti ka „Holby City haigla“) taga. Mõnel nädalapäeval ma tööle ei läinudki. Jäin pooleks päevaks hommikumantli sisse. Ses mõttes oli elu päris hea.

Olin oma ettevõttega tegutsenud 6 aastat. Tööl oli kõik stabiilne, olin meeletult vaeva näinud, et kõik hästi oleks. Ja minu (ja ka klientide hinnangul) oli ka (tänu taevale). Kuna sain endale vahest keset nädalat ja keset päeva vaba aega, siis tulid mulle meelde mõtted enne ettevõtte rajamist, et mida ma selle ihaldatud vabadusega küll teeks. Naudiks päiksepaistet, jalutaks linnaääres, rulluisutaks, käiks ujumas, küpsetaks, loeks – ehk täpselt nagu filmis. Aga päriselt see just nii pole.

Tihti kadus see ihaldatud päev kuhugi, käsid tiiru poes, et hankida midagi selleks, et saaks päeva nautima hakata. Ja jõudsid koju ikka pealelõunal, kui mitte tööpäeva lõpuks. Sest toidupoodi oli meil Pirita taga otsast,„ihaldatud elukeskkonnast“ minimaalselt 10 min., kui midagi muud kodus teha tahtsid, siis oli 2.3 h. kadunud. Iga liigutus võrdus samuti pea tööpäevaga. Kui midagi teha tahtsin, kadus päev lihtsalt käest. Niisiis ei raatsinud ma tihti vaba päevaga midagi teha, lihtsalt olin. Midagi ette võtta ei tahnud, sest ma ei suutnud otsustada, mis oleks selle hetke kõige - kõige õigem tegevus. Kui üht asja tegin, siis mõtlesin, et näe, selle ajaga oleks võind ikka midagi targemat peale hakata, või hoopis midagi kasulikumat teha. Kogu aeg nagu näris.

Ma muutusin ärevaks, et kust veel saaks aega kokku hoida, juurde hankida. Planeerisin marsruudi ja kogusin kohustused kokku, et need ühel päeval ja ühe marsruudi peal kõik ära korraldada. Ma ei saanud kõrvaltänavasse panka minna, või lillepoodi, või raamatukokku sõita. Sest polnud õige päev, Pangakaart või raamatud lihtsalt ootasidki seda korda ja päeva, mil mul piisavalt neid tegemisi koguneb, et kõik korraga ära teha. Ja kohustused ootasid oma virnas, ja mis seal salata, eks kuhjusid sinna ka, sest mida rohkem neid kokku kogun, seda efektiivsem ma ju olen.

Ma olin ka mehega tõre, kui ta poodi lihtsalt jäätise järele sõitis: „Mismõttes, ma tulin ju ennelõunal poest mööda?“ Nagu ma oleks sellest aega juure saanud, kui ta minemata jätab.

Hiljem jõudis mulle kohale, et ma olin end tööl läbi põletanud – ise ja vabatahtlikult. Sest ma olen väga kirglik ja emotsionaalne inimene. Teen kõike, mis mulle meeldib, suure pühendumuse ja kirega. Kui meeldib, siis ei loe liigutusi ega vaata kella. Nii olin aastaid töötanud, mõnuga, teinud palju, andnud palju, pühendunud, saanud vastu (minu jaoks) päris palju tunnustust. Rahaliselt oli elu stabiilne (kaugel küllusest, aga millestki puudust ei tundnud ja palgapäeva otseselt ei oodanud).

Ja mis peamine, mul oli aega. Aga nagu ma eelpoolgi kirjeldasin, ei raatsinud ma seda enam millelegi kulutada, mitte millelegi. Ei meelelahutusele ega ka kohustustele. Õnneks saabus reede. Pakkisime killavoori kokku ja sõitsime teisele planeedile (loe: maale). Siin oli aega kuni pühapäevani ja aega teha seda mida just parasjagu soovid, lisaks privaatsus ja palju ruumi. Tundsime mehega mõlemad, kui hästi mõjub meile füüsiline töö, kõige lihtsam - lehtede riisumine, kaevamine, remonttööd ja muu seesugune. Ja peamiselt valdas siin  tunne, et ma ei taha parasjagu midagi muud, ega kuhugile mujale, mis oli peamine. Kuskilt ei närinud, miski ei seganud olemist.

Olime kogu valge aja õues, varakevadest hilissügiseni, kui ilm vähegi lubas, tihti vihmagagi. Magasime hästi, sõime hästi, ja mis peamine, pea sai puhkust kõigest sellest virrvarrist. Pühapäeva õhtuks olime jälle teised inimesed.

Suve teisel poolel vedasime linna pakiruumide kaupa saadusi. Tegin purkidesse moosi, salateid, mahla, kurke jne. jne. Sest tundsin, et purki saab lisak saadusele ka see hea tunne, mida neid asju kasvatades, kastes ja nendega toimetades sain. Meile tegi nalja see, kuidas see ahel töötas – sööme moosipurgi tühjaks, viime maale hoiule. Sealt suvel koos saadustega linna tagasi. Järgnes vaaritamine ja uuesti purgi täitmine, mis siis omakorda rändas maale keldrisse. Ja siis sealt talvel uuesti linna söögiks. Ringlus on kõva.

Hommikul uksest väljudes nägin esimeste inimestena maja juures või trepikojas toimetavat koristajapaarikest. Nad olid toredad, mees oli väga korralik, tegi tööd väga pühendumusega ja teretas alati. Nad paistsid tööga (ja ka eluga) rahul olevat. Tallinnas, koristajad!, mõtlesin endamisi. Aga olid. Mõtlesin endamisi: mina sõidan tööle, et teenida raha, et maksta firmale, et see koristajatele palka maksaks, ja raamatupidajale, et ta kommunaalarve koostaks, et nende firma saaks kontoriüüri makstud ja veel palju muud, mida nende ettevõte vajab.  Huvitav, et see nii on. Ja ma pole isegi seda otsustanud, kas ma tahan seda. Loomulikult süsteem on selline ja me ei hakka ju majarahvaga ühe suure perena seda ise koos tegema. Sellest ei tuleks ju midagi välja. Jahh, see on loogiline.

Ja siis sõidan ma veel selleks tööle, et osta autokütust, et tööle sõita, ja selleks, et osta kleit ja kingad, et tööl käia ja et osta tööpäeval lõunasöök. Ilmselgelt oli mu teekond tööle liiga pikk, et jõudsin kõige nende asjade peale mõelda. Lisaks eelmainitule sõidan ma tööle, et maksta korteriüür ja kommunaalarve. Mulle hakkas näima, et Tallinnas töölkäimine on liiga aja- ja rahakulukas lõbu. Ma saaks aru, et see on vaid kallis, aga see sööb ka kogu mu aja ära. Muidugi tuleb igas linnas osta töölkäimiseks kütust ja kleit ja kingad ja lõuna. Aga proportsioonid just aja kontekstis hakkasid kuidagi kahtlaseks muutuma.

Loomulikult kõrvutasin neid proportsioone meie maaelu ja -kohaga, kus pood on 2 km, kool, lasteaed, spordihoone 1 km. Trenni pole seal vaja, naabritega arvestama ei pea, kodu ei alga esikust, oma hoovi eest saab ise hoolitseda. Endale saab ise luua sobiva keskkonna, keegi teine ei ole mu seinu ära värvinud ja kappe paika pannud, keegi ei ole majavärvi üle otsustanud... Lisaks kõigele, mis on tegemata, tunne, et ma ei taha midagi muud. Tagan ise aeda luuatada ja aiast käbisid korjata. Ma saan oma akna alla lillepeenra teha, kui ma tahan ja ma saan aeda teki maha panna kui tahan ja õues laua taga istuda. Imelik, ometi on ka linnas ju näiliselt see aed olemas, meie pisikesel korrusmajal oli, aga seal ei istutud õues ega rajatud lillepeenart aeda, igav!

Ma tahan ise midagi luua, rajada. Tahan kõike ISE teha. 

Mida rohkem ma nende asjade peale mõtlesin, hakkas linna loogika kiiva kiskuma. Pikemas perspektiivis see ei paku ju palju rohkemat kui äraelamist. Kindlasti leiab ka eneseteostuseks palju võimalusi, aga aega linnainimestele ei anta rohkem ega vähem kui maainimestele, kõigil on 24/7 kulutada. Linnas peab töö võrduma eneseteostusega, siis on sellel mõte. Siis üldse jõuad sa tegeleda sellega, mis sulle meeldib, muidu mitte. Muidu pead seda vägivaldselt võtma oma üürikesest vabast ajast, või ei jõuagi selleni, ja ei pruugi teada saadagi, mis sulle väga meeldib. 

 Aga aega peab kindalsti võtma, näiteks ennekõike vaagimaks selle üle, mis on minu hingele õige asi, mida ma oskan, suudan ja naudin kõige rohkem. Mida ma päriselt tahan teha. Muidu ju ei teagi, mis see õige on. Ja niisama tööl käia nühkida, 30 aastat, kuni kohustuste koorem kergeneb. Ohhh kui kurb see oleks.

Olen see tüüp, kes vajab aega mõtisklemiseks ja isekeskis vaagimiseks ja nokitsemiseks, et saaks pea selgeks ja mõelda elu ja miski mõtte üle ja niisama laiemalt mõtetega mängida. Nagu laps, et miks see nii või naa on ja mis selle või teise asja taga on. See annab palju. Selles kontekstis tekkis mul linnaelu ees suur ärevus – appi kui mul tulevad lapsed, siis ei jää mul enam aega elementaarsetegi toimingute jaoks, kuidas ma iis üldse jõuan. Ja kust saan ma aja omale. Ega need mõtted ju ka ei tule niisama pähe, kui võtan selleks pool tundi. Nendeks peab olema sobiv foon. Laste kõrvalt seda hetke ei teki. Kui mul üksigi oli kodus pooled asjad tegemata. Mingi ebakõla kasvas mu sees.

Hakkasin miskipärast märkama, kuidas mees aina tihedamini märkab maauudiseid, kuidas keegi on ostnud maakodu, ja pärast pikka edasi-tagasi-trüübeldamist, kolinud ära, et katsetada ja jäänudki. Kõigil põsed rõõsad ja näod naerul. Nagu euroametnikul koju saabudes. Ma süüdistasin meest naljaga pooleks lugude tellimises ja manipulatsioonis, kuni ajupesuni välja.

 Samal ajal hakkasin ka ise selle mõttega mängima. Mõtlesin, et kui võtta nii aasta puhkamiseks ja enese taastamiseks. Et mis see mulle maksma läheb.

Elekter tuleb maksta (25-35 eur äkki), ja talveks tuleb puid osta (kogu talv 350 - 400 eur, kahepeale). Ja prügikonteiner tuleb tellida (10 eur, kuu äkki, kahepeale jällegi).  Need on siis kommunaalkulud.
kokku miski 65-80 eur eur. ehk, ja jälelgi kahepeale. Lisaks on süüa vaja ja kooliraha ka (50 eur on kord/kuu läinud siiani).  Sundkulusid siis umbes 100 eur/kuu, milleta ei saa, koos kooliga:)
No kütust ehk panen ka veidi paaki, kuskil ikka käin vahest. Ehituspoes meeldib mulle ka kulutada, kodu jaoks midagi, aknavärvi vms. osta. kui nii 20-30 eur  ära kulutan, siis iga kuu kindlasti mitte. Ehk siis miski 150 eur + toit. Eks see ole selline veidi naiivne lähenemine, aga üheks talveks täitsa pädeb.Riideid ja muud nodi on linnas kogu eluks kogutud ja rohkem veel.

Majakraami vedasin terve aasta jooksul järjepidevalt kokku, nagu oleks juba ette teadnud, et oma pesa punumiseks läheb. serviisid, pannid ja muu köögikraam,  kogus on suht muljetavaldav. Seega nodi järele mul igasugune vajadus puudub. Pigem peaks mõtlema, kas midagi on äkki liiga üle, ei esialgu hoiame kõike, iial ei tea, millal võib vaja minna. Riietega on täpselt sama lugu, või hullem...

Issand maal saab ju näiteks 400 eur teenides täitsa elatud, vist. Vähemalt sundkulusid, milleta ei saa, on siin küll minimaalselt. Enamus, mis tööl käimisega teeniks jääks endale puhtalt kätte.  Linnainimese seisukohalt täitsa vaesurid, aga kui paljud linnainimesed omavad viittuba ja kaht kööki, või suurt aeda, saavad seal iga päev mõnuleda. Igal maainimesel on see nii elementaarne. Teisipidi päris rikkurid :)   

Loomulikult kui sooviks maalt iga nädal linna shoppama, loomaaeda, kruiisile sõita, siis läheb see kulukaks. Aga jumala pärast, ma tahan sellest virrvarrist eemale, seega neid kulusid mul iganädalaselt kindlasti ei tule. Ja kui tulebki, siis väga harva. Aga enne peab väga suur hulk vett merre voolama, enne kui ma Viru keskusesse tahan.

Tahan väga lihtsalt olla, et mul ei ole ühtegi kohustust, kui silmad avan, kasvõi kuu aega. Seega üks aasta kontsakingadeta on hädavajalik. Mõeldud ja kokkulepitud. Kodu jaoks oli suurem osa vajalikku olemas. Keskmise perekonna kodusisustuse standardpaketist on asi väga-väga kaugel, aga sellest ei ole ma kunagi unistanud.

Mul on aega ja palju ruumi - hulk tube, missiis et remontimata ja katus peakohal. Akna taga põlispuud, vaated, kui postkaartil, ainukest kära teevad vahest niidukid, rohkem muidugi linnud. Naabrid on piisavalt lähedal, keegi on terekauguses, ühes suunas minu, teises mehe vanemad. Ja tõmbekeskus on 9 km. kaugusel, ja muideks, sinna jõuab rutem kui Piritalt linna.

Ja kui ma hakkama ei saa, siis linn ja CV-keskus ootavad mind alati. 

Siin blogis ma kirjutangi sellest mida MINA märkan ja mõtlen ja milline on MINU elu siin Lõuna-Mulgimaal.

MILLISENA MA KUJUTAN ETTE OMA ELU MAAL?

Hakkasin linnas mõtisklema selle üle, millineseks minu maaelu võiks kujuneda. Kuna olen elu aeg korteri-inimene olnud, eelviimased 7 a. Tartus ning viimased 7 a. Tallinnas elanud, siis päris maal elamise kogemust mul polegi olnud. Kuigi maakodu vahet olen viimased 5 a. sõitnud, siis olen saanud päris hea maakogemuse kätte. Siinjuures ei mõtle ma maaelu all seda traditsioonilist põllumajanduslikku taluelu - põllupidamine, heinategu, traktorid, laut, lehmad, piim, kanad jne. Vaid pigem moodsamat, töö arvutis, küte nupust, toit poest või turult jt. Mõtisklesin eeskätt selles kontekstis muutustele. Et missugused muutused siis aset leiavad ja milliseks mu elu võiks kujuneda. 

Linnas enne kolimist panin kirja oma ettekujuteldava päeva. Mida ma teen ja milline see maal on.

 

MINU PÄEV MAAL

.

Ma kujutan ette, et ma ärkan suhteliselt vara, sest seal puhkab nii hästi, või mõistlikul ajal. Vahest võiksin ma õues võimelda, kui ilm on hea. Igal juhul saan ma võtta värsket aiaõhku ja jalutada, seal on ju ruumi ja õhku.

Kui postkasti tuleks lehed, siis võiks ka neil järel käia.

Hommikusöök on seal kindlasti pikk, me valmistame seda ja istume sööma, olema. Kui oled kodus, siis ei kujuta hommikut ilma söömata ja olemata ette. Tahaks niisama mõtiskleda, olla ja plaane teha, et mis ma tegema hakkan. Siiani on nädalavahetus päevaplaan suht kindel, sest aega on vähe ja teha palju, seega oleme pärast sööki alati tegudele rutanud. Nüüd, kui olen pidevalt kohal, siis tahan seda kindlasti muuta. Igapäev ei pea sedasi rapsima, et hädapärast kõik korda saada, vaid võib vabamalt võtta. Ka olemiseks ja puhkamiseks peab aega jääma, sest maal õues väsib kuidagi ruttu. Seetõttu tahan ma veidi vabamalt ka võtta, teha seda, milleks tuju on.

Kui vihma sajab, siis oleks hea tubaselt toimetada, või voodisse tagasi pugeda, et lugeda, arvutis surfata, või niisama veel veidi põõnata. Kui tegutsemistahe on suur, siis tahaks remonti teha. Mis seal salata, sellega peaks igapäev veidi tegelema. Sest teha on palju ja päris nii mõelda ei saa, et küll ma jõuan. Kui iga päev ei tee, siis midagi valmima ka ju ei hakka. Sügiseks peaks paar tuba ja köök ikka valmis saama. Köök on muidugi väga suur töö, aga vahetan seal tapeedi kindlasti, seniks, kuni suurem remont päevakorda tuleb.

Ilusa ilmaga tahaks mõistagi õues olla, sest küll sügisel saab toas passida, ja ka rohkem remondiga tegeleda. Talveks peaks kindlasti mingid töd tehtud saama.

Suvel on aias ju väga palju teha, juulist saab juba saaki, siis saab sellega palju toimetada – punased sõstrad, ürdid, teetaimed, õunad, ja kõik muu. Eks see võta oma aja. Tegeled palju sellega, mida aed annab. Ja eks aia hooldamine on suvel ikka igapäevane töö. Ja see meeldib mulle nii väga.

Sügiseni läheb kindlasti selles rattas. Kuigi suveüritustele tahan ma kaa – väliteatrid, kontserdid. Eks siis kui päevarutiinist väsin, eks siis otsin ja tuhlan netis ka mõne ürituse välja.

Kui olen kodune, siis oleme väga õhtused aiasistujad. Iseäranis hilisõhtuti on tore istuda väljas ja kuulata ja mõelda. Oleme ikka parajad öökullid tegelt. Seega kujutan ette, et soojal õhtul saab olema magamasaamisega raskusi. Aga seda on ka hea nautida ja sügisel meenutada, kui aias tuul lõõtsutab ja vihma tundidekaupa hallist taevast alla kallab. Seega tahaks ikka iga ilusa suveõhtu ära kasutada. Mäletan kui tore oli soojal öösel viljapõldude vahel jalutada. Ujumagi võiks öösel sattuda.

Ehk siis kujutan, ette, et esimene suvi kaob kui vits vette, ja kuna tegemist jagub, siis mingit suuremat kannakat ei tomugi. Pilt, vähemalt esimesest suvest on juba päris ees, sest igapäevaselt juba tegeleme mõtte tasandil sellega, mis seal saama hakkab.

Kahetsen veidi,et ma oma mõtteid varem kirja ei pannud, millisena ma elu maal ette kujutan. Kuna nüüdseks on maaleminekuni veel vaid paar nädalat, siis on pilt juba paljus selginenud ja mõtted suht reaalsed, mis seal saama hakkab. Varem oli see vist ikka rohkem unelmate elu, vot sellest oleks alles kirjatükk saanud:)

Kõik need asjad, mida ma tahaksin isiklikus plaanis teha tulevad järgnevalt. Eks suur aed ja oma veidi hirmuta, siis on hea aeg-ajalt pilku heita, mis need päris mõtted ja soovid olid, millega ikka tahaks ju ka tegeleda. 

Ka alljärgnev kirjatükk valmis linnas. Need on siis ideed ja soovid, mis mul linnas olles olid. Kuid millega ajanappuse tõttu jm. põhjustel ei jõudnud üldse tegeleda. 

Hetkel aasta maal elanuna tundusid soovid päris väiksed. Naljakas lausa lugeda ja meenutada, et kas ma siis tõesti neid ei saanud teha? Ja miks ma seal neid ei teinud? Kas ma tundsin puudust nii pealtnäha pisikestest asjadest? Mida ma siis tegin, kui mitte neid, täna nii elementaarseid asju? Milline mu elu siis oli? Tuhat küsimust tuleb...

MILLISENA MA KUJUTAN ETTE OMA ELU MAAL?

Mul on aega, see on kindel

ma tahan majas remonti teha, et meil oleks mugav ja ilus kodu,

ma tahan kodutekstiile õmmelda

Mind on veel huvitama hakanud kleitide õmblemine. Kujutan ette, et enne mõnd üritust võiks endale ise kleidi õmmelda. Kangaste shoppamine on mul ju igal juhul selge.

ma tahan raamatuid lugeda, eriti on mulle meeldima hakanud reisikirjad ja -raamatud, seega kujutan ette, et vihmasel päeval võiksin ma voodis vedeleda ja lugeda ning unistada kaa. Ja niisama siesta aegu, sest ega kogu aeg ei jõua toimetada.

Hommikuti võiksin ma jooksmas või jalutamas käia, kasvõi vahest, kui tuju ja ilma on. Ka rattaga meeldiks mulle sõita. Trennile peab ka mõtlema, mis seal salata selleks peab aega võtma. See meeldib ju mulle.

Mediteerima võiks õppida või joogat tegema, see annab energiat ja õpetab vast rohkem hetkes olema, nagu räägitakse.... igal juhul oleks seda väga vaja.

Ka tahaks käia meelepärastel üritustel. Ka Lõuna-Eestis toimub palju huvitavat. Need üritused peab üles otsima ja erinevaid kogemusi ammutama.

Ma tahan tegeleda eneseteostusega iga päev – midagi lugeda, netist huvitavaid koolitusi või muud meelepärast infot otsida ja lugeda, midagi õppida. Ka käsitööd tahan ma palju teha – kodutekstiile õmmelda ja muudki meelepärast ja vajalikku.

Lapsed võiks ka olla, siis kaob muidugi aeg endale vist suures osas ära, aga kuna maal on aega kindlasti rohkem, siis leiab seda ikka ja lastega koos saab ka ju paljut teha.

Loomulikult meeldib mulle aiaga tegeleda, lillede ja ka kõige muuga. Ka aiandust õppida oleks tore.

Sõpradega grillima, kohvilegi tahaks jõuda ja Viljandissegi. Aeg-ajalt on vahva käia ja olla omapäi ja tuulutada pead ja mõtteid.

MIS ON MAAL TEISITI?

August on saagikuu. Siis on pea kõigil kõike üle, tänaval levib magus moosikeedu lõhn ja treppidel ja uste ümbrustes on korvidega ühte, teist ja kolmandat, mis ootab sorteerimist, kuivatamist, puhastamist ehk oma aega ja kohta. Ja seda jagatakse teistega.

Minu jaoks on maakraamil eriline väärtus. See on puhas ja õige toit, mida ma linlasena ei saanud kunagi (enne maakodu omamist). Nohh, turult sai seda tunnet, et see on nüüd see, aga sisuliselt ei tea ju keegi täpselt kui puhas see kraam on ja kust ta täpselt tuleb. Mäletan esimestel aastatel maal, õigemini teen seda tänaseni – kilkan ja kaisutan, musitan, tõmban tugevad sõõmud seda hõngu kopsudesse, mis värske saagiga korvist tuleb. Teen sealjuures suuri silmi ja kilkan nagu väike laps. Et nagu pole väga võimalik, et maast võib kurke korjata, või õunu, pangedega, lihtsalt.

Seepärast on mul nagu piinlik midagi naabrilt või ka võõramalt pakutavat aiakraami niisama vastu võtta. See maksab linnas ju palju rohkem kui poekaup, see on minu jaoks pea kullahinnaga, sest see õige kraam on alati olnud väga piiratud ressurss. Pakume alati vastu raha. Aga järelemõeldes hakkab mul piinlik, et olen seda teinud. Kraami pakutakse heast tahtest, siis on seda ju üle. Ma ise pakun ju samuti, sest seda on nüüd küll ja rohkem. Sügis uputab meid selle väärt kraamiga üle ja sel hetkel on teda palju üle, selle eest ei küsita ega pakuta siis raha. Muidugi teine asi on, kui keegi sellest elatub. Aga siis ei tule ta ka niisama seda pakkuma. See on teine teema.

Huvitav on see, et ma hakkan harjuma, et mul on pangedega kurke, kausiga tomateid, korvitäis suvikõrvitsaid, kõiksugu rohelist kraami siin ja seal ripakil, rääkimata õunalademetest ja nende vitsutamisest. Ma ei pea seda enam imeks, et mul seda kõike on, vaid see on juba minu elu. Aga see on nii tähtis mulle.

Inimesed on hoopis teistsugused. Inimene mõtleb palju lokaalsemalt. See võttis päris pikalt aega, et aru saada, et mõeldakse nii teisiti. Paljud probleemid, mis tekivad on nii väiksed ja vaevata lahendatavad, et ma ei tunneta neid üldse probleemina. Vähemalt mulle tundub, et maainimene, (vanem), ei oska väga hästi probleeme lahendada. Ma olen ise selle nõukaaegsete inimeste omaduseks liigitanud. Vanematele inimestele ka meeldivad probleemid, või nad näevad neid rohkem.

Vanad vastandavad end noortele ja lastele. Teiste osas ollakse suht küüniline. Või on see meie paikkonna eripära. Või näen mina asju sedasi, ka küüniliselt juba:) Igal juhul on vähe inimesi, kellega tahaks lähemat kontakti, on üksikud huvitava mõttemaailmaga inimesed, kes mind on väga rikastanud. Aga sealjuures pole nad kohsalikud keskmised, vaid ka ise sellised nn. küünikud ümbritseva suhtes. Või on see lõuna-Mulgimaa traditsiooniline eripära. Siin on ju ajalooliselt olnud eriti tähtis olnud olla naabrist parem. Tüüpilised eestlased. Ahh sellised on nad vist ikka igal pool. Ja eks igal pool on ka teistsuguseid, kolmandasuguseid jne., jne.

Teistmoodi on see, et keskkond on väike, inimesed elavad küll rohkem hajali, kuid teisalt rohkem koos. Neid puudutavad teiste asjad palju rohkem. Nad teavad teistest palju rohkem ja nad on teistega rohkem seotud. See on ühelt poolt väga tore. Kuidagi selline mitteanonüümne.

Teenindus on nii teistmoodi. Kes on ikka leti taga, see ikka nagu väikestviisi otsustab, mida ja kas saab. Vot see on kindlalt veel nõukaaja pärand. Poodi astudes tuleb müüjat teretada, mitte vastupidi. Pool tundi enne sulgemist oled sa juba väga tülikas tegelane. Ja üldse oleks mugavam, kui sa leiaksid kusagilt mujalt oma asjad kätte. Sest klient tekitab nii palju tööd. Pärast peab riiuleid täiendama, kassas on rohkem raha lugeda, see võtab ju kauem aega. Ja need jäljed, mis usina koristaja poolt varakult enne sulgemist pestud põrandale jäävad, kui sa pool tundi enne sulgemist poodi lähed. Selliseid teevad vaid kurjategijad. Ja eks ta üldse on päris raske ja väsitav töö, iga päev samad inimesed, samad kaubad. Kõik kordub päevast-päeva, aastast-aastasse.

Poemüüjal on lisaks suhteliselt täpne ülevaade, mida üks või teine pere poest ostab ja lubada saab. Ja mitte ainult seda. Ükskord ma sabas ringi vaadates avastasin, et shokolaadid ja tampoonid, kui kergestivarastatav kaup (minu järeldus), on leti taha tõstetud. Neid peab müüjalt küsima. Seega mitte ainult majanduslik olukord pole müüjal teada:)

Ükskord läks mu teispool kohalikku ehituspoodi. Nagu ikka, linnaharjumused, arvestame me sellega, et kui uksel on silt, mis teatab, et pood on avatud kella16ni. Siis võib vabalt 10 min. varem sisse marssida. Ja vahest on juhtunud, et hiljemgi. Ühel koral juhtus nii, et mees sai mõni min. Enne oma asja kätte ja kui sealt toidupoodi suundus, oli ehituspoe müüja juba seal.

Ükskord läksin kohalikku KONTORISSE säästukaarti pikendama, või uut tellima. Küsisin säästukaarti. Seal oodati mult põhjendusi ja selgitusi, miks ma seda tahan, mitte uudistoodet säästukaart plussi (see oli just turule tulnud). Ma ei teadnud muidugi suur sellest plussist, ja koduperenaisena see mind poleks niikuinii huvitanud. Tahtsin vaid säästukaarti. Kuna ma ei kavatsenud eriti selgitama hakata, miks ma seda eelistan, ja teist ei taha. Siis mõtles töötaja, et võiks ikka kasvõi naljaviluks mult ikka pinnida, et miks ikka. Kuna ma seisin seal ja nagu ei teind välja, ehk pidasin tema üleolevat pinnimist nagu veidi ka naljaks vastu ja nagu ei teinud ta tähtsast positsioonist endisaegses kolhoosikontoris väga välja. Siis polnud palju puudu, et ma oleks ilma kaartita minema tulnud. Sest sama kindel kui mina selles, et ma talle põhjendama ei peaks, oli tema selles, et ma peaks ikka selgitama ja põhjendama.

Kusjuures nii see on kohalikul tasandil müügi üks alustalasid – rõhuda ostja teadmatusele. Väga paljude peal see töötab, sest kes ikka rumal olla tahab. „Kassss sina ei teagiii, millega tegu....“töötab päris kenasti müügi juures.

Sain kaarti tol korral ikka tollest kontorist kätte. Aaa, sellepärast ma sellesse uhkesse kontorisse sattusingi, et seoses uue korraga (säästukaart pluss tuli turule) tekkis selline võimalus, et kaarti saab kohe kätte. Kohalikust poest peab selle tellima ja miskil kuupäeval järele minema.Kusjuures mälu järgi pakuti esimesel korral mulle poes vaid planketti ja öeldi kuupäev, millal järgi peaks tulema. Et siis kokkuvõtvalt teenindaja on meil siin ikka inimene küll.

Ja eraelu on inimestele palju tähtsam kui tööelu, vastupidiselt linnale. Minu arust see peakski nii olema. Linnas mida rohkem tööasjadest vatrad, sealjuures koos firmasiseste ja teistele arusaamatute tehniliste terminitega, seda õigem inimene sa oled. Linnas tähendab koduperenaine automaatselt suhteliselt mõttetut, ja mis seal salata, suht majanduslikes raskustes olevat või siis teises äärmuses, rikka mehe tühine teenindaja, lahtrisse kuuluvat. Temaga ei ole väga palju rääkida ja ega temaga väga palju ei arutata ka. Sest enamasti arutatakse seltskonnas tööasju ja sellega seonduvat. Eks see sõltub ka seltskonnast. Aga maal on eraasjad jm. Töösse mittepuutuv suurem teema.

Töösuhe on siin teistsugune. Siin on ülemus ja ametnik kohe väga tähtsad persoonid lausa nn VIPid või nii. Ja tundub, et nad ise ka arvavad endast natuke nii, ja palju pole puudu, et käituvad ka nii. Mäletan, eelmisel suvel avati kohalikku poodi, ehitati lausa uus maja ja vallavane ja kes kõik veel olid kohal. Pood oli suletud ja klaasuste taga joodi shampust jne. Ja siis linnarahvas, vaatas akna taga, kes tahtis poodi minna. Sest lihtrahval poe avamisele asja ikka pole küll.

Inimestel pole kunagi kiire. Siin on samuti kellaaja peale minekuid ja tegemisi ja tähaegu jm. Aga need sätitakse aegsasti valmis, end hakatakse varem liigutama. Ehk siis sellist kiirustamist ja tormamist ei kohta väga tihti. Naljakas, et ma linnainimesena peaksin ajaplaneerimises tugevam olema. Aga ei ole.

Hilinemine on siin suurem patt, kui linnas. Ma mõtlesin maale tulles, et kõik asjad on nii lähedal, igale poole jõuab päris ruttu ja ei kiirustanud absoluutselt. Ja jäin alguses hoolimata sellest ikkagi igale poole hiljaks. See ajaplaneerimine võttis natuke aega.

Enamasti on inimesed siin 10 min. enne sihtkohas. Kui ise 15 min hilined, siis on kokku asi juba natuke ebaviisakas. Seda hakkasin kohe ümber harjutama. Et kui pole midagi ametlikku, siis lepin pigem hilisemaks ajaks, või ütlesin vahemiku. Mulle tundub, et hilinemist väga ei mõisteta, kui otseselt ei juhtunud midagi. Et siin on nagu naljakas hilineda ilma põhjuseta, et ei ütlegi, mis juhtus. Lihtsalt hilined, ei see on täna mulle juba veidi imelik siin.

Tegelt see peatükk peaks palju pikem olema. Ja teisalt on need detailid, millest ma räägin. Aga teisipidi muudab see inimese elu hoopis teistsugusemaks. Ja eks ma pean selle asja üle juba tõsisemalt mõtlema, sest linnaelu nüansid nagu ei tule nii iga naks meelde. Nii, et kui ma meenutama satun, siis täiendan kindlasti.