tali tuleb

Suur sügis on käes. Õigemini hakkab vist vaikselt mööduma juba. Sest paar päeva on nii külmad olnud.
Esmaspäeval käisin pealinnas. Kodus mõtlesin, mis oleks õige selga panna. Ja mõistagi olin linnas kui hilpharakas. Inimesed käivad juba talvemantlite ja sallidega (peamiselt mustades toonides). Sukk on min. 40 deni ja must (mõistagi). Mõtlesin, et ma neid musti komplekte ikka veel ei kohta, aga võta näpust.  Mul endal on veel mingi suvefiiling sees, tahtsin heledaid teksasid panna, aga nee polnud kuivanud veel. Jumal tänatud.

Linnas tekkis kohe nii palju vajadusi. Jooksin poodide sulgemise aegadega võidu. Sain põhimõtteliselt kõik kätte, mida "vajasin". Raiskasin käsitööpoodides üle 60 euro. Tõin asjad koju ja kasvatasin veidi kuhja. Näis, mis käiku lähevad, või läheb elu edasi nagu enne raha kulutamist.

Nädalavahetusel riisusin ja teisipäeval riisusin. Korjasin õunu ikka ka. Ja närv sai mustaks seal vanade kuivand okste all urgitsedes. Tulemuseks lõikasin puu kuivand okstest puhtaks, nii palju kui kätte sain. Igal juhul puu sai palju ilusam.

Eile õhtul Tartust tulles sai pimedas kõrvitsad koju veeretatud Ja aiamaalt suvikõrvitsad ka. .Hirmus külm oli. Kartsin öökülma. See tuli. Hommikul oli maa valge. Tuba oli külm. Esimese asjana me enam (vist) hambaid ei pese, vaid paneme tule ahju alla. Siis hakkab ahjust praksumist kostma ja tuli sooja andma. Siis saab hambaid pesta. See on omamoodi äge.

Meil toimus vahepeal revolutsioon. Meil on toas soe vesi ja muidugi külm ka. Sest meile pandi vesi sisse. Ja nõudepesumasin installeeriti ka kohe suht kähku järgi. See on nii tore. Hoolimata sellest, et kraanikausil pole veel vannituba ümber. Ikkagi on hea meel.

Ja jälle hakkas kehtima uus kord - mustad nõud peab kohe nõudepesumasinasse panema. Ohhh...ma arvan teadvat, kuidas see kord õige pea lõppeb....seda korda on enne nii palju rakedatud....ja ikka rikutud ka. Ja meie majas on juba kord selline kord, et kui korra tassin või muu nõu lauale jätad, siis enam kord ei kehti ja siis jäävad kõigi nõud sinna, kuhu jumal juhatab. Nii, et usku mul sellesse korda väga pole. Siinkohal peaks veidi lepinguõigust endale meelde tuletama - ühe punkti rikkumine ei muuda ju lepingut kehtetuks, on mul õigus ju...Ahh mis selle õigusega ikka teha.

Aiamaaga on selleks hooajaks kõik. Täna tõin kasvuhoonest külmasaand varte otsast punased tomatid ära. Imelik, füüsalid olid juba kollaka kestaga, aga hoidsid varte küljest veel nii kõvasti kinni, et ei tea mina, millal nende korjamise aeg saabub. Kevadel vist. Kakkusin need siiski ära, sest lehed ja varred olid läbi. Lähiajal peab ruttu kasvuhoone korda tegema ja aiamaa ka ja viinapuid lõikama ja talvekorda seadma. Ja mustsõstrapõõsad ümber istutama ja küüslaugud maha panema ja...

Loodan, et oktoober tuleb kena, sest tahaks aias veel päris palju jõuda. See aast aon huvitav, oleme terve suve maal olnud, aga kõige vähem on aias tehtud:)

Eks selle sisseseadmisega nii palju muud teha. Ja asjad on endiselt paljud kilekottides. Tassime neid ühest toast teise ja tagasi, vastavalt sellele, kus parajasti ruumi vaja on. 

Käisin praktikakohas, koolipraktikat tegemas. Seal on suured ahjud, neid köetakse iga päev. Tervet kooli käsitöömaja. Iga päev ahjudega. Samas mõtlesin, et valla seisukohast on see nii lihtne, osta vaid hunnik puid ja aja ahju. Ja soe tuleb. Kui teeks mingi suure investeeringu, kulutaks hulga raha, et saaks suure igakuise püsikulu. No mai tea...

Mõtlesime ka, et missugused küttesüsteemid meilgi kõik olla võiks, maaküte näiteks, või ioonküte või mida iganes. Teed min. 10 000 eur. kulutuse ja siis hakkad iga kuu üle 200 eur elektrit maksma (talvekuid mõtlen). Siis ei saa enam nagu hästi aru, et milles see point. No me ostsime 370 eur. eest talvepuud. Jahh, see on kogukulu. Kui nii umbes 10 000 maksab mugavus, siis ma ei tea. Siis peab ju tööle minema, et seda mugavust saaks. Ma praegu mõtlen, et kui ma peaks tööle minema siis peaks ju vara tõusma ja tööle sõitma ja seal igast asju tegema - nii ebamugav, et mul kodus oleks mugav. Ei ma praegu eelistan 20 min. ebamugavust nende puudega tunda. See tundub isegi mugavam. Tood puud ja laod ahju ja paned paberid vahele ja siis annad tuld. Vaatad aknast välja, tood kohvi ja vahid ahju. Istud ja mõnuled niisama või mõtlskled. Ei see on töölkäimisest ikka palju mugavam, praegu.

Saia, leiba, piima?

Poesabas on aega ja siis vaatad ja mõtled, ja näed paratamatult, mida inimesed ostavad. Vaatad ja mõtled ja pead aru – miks tihti on korvis leib, sai, piim, vorst (või sink) ja juust. Ikka ostetakse ka muud, aga millegipärast olen end sellelt mõttelt poesabas avastanud mitmeid kordi, kui keegi minu ees just sellise korviga seisab.

Huvitav, kas tõesti on inimestel raha päriselt ka nii vähe, kui ajakirjandus pasundab, et ei saa endale midagi tervislikku lubada, või ei teata värskest toidust väga palju. Hetkeks tekib mul tunne, et elan nendega informatsiooni mõttes erinevatel planeetidel, sest mina elasin linnainimesena ju pidevas kliki levialas (alati oli käeulatuses avatud läpakas või selle puudumisel taskus nutikas) ja eks sealt ikka igasugust infot peale tuli.

Et siis tabasin end mitmel korral poesabas just ühelt ja samalt mõttelt – miks küll siis leib sai ja vorst või juust?

Seda kuni hetkeni, mil tabasin enda põhimõtteliselt sama korvisisuga sabast. Siis tuli mulle näole magus muie.... ja hinge rahulolu. 

Kui ma elasin linnas, siis veetsin ma köögiviljaletis aega - valisin kurki, tomatit, õuna ja veel paljusid värskeid asju, üha enam küll vastumeelselt, aga siiski. Tavaliselt ostsin ühe või kaks kurki ja kilojagu tomateid, salatipoti, kapsapea, banaani, mõne õuna või apelsini ja mõnikord ka basiilikupoti. Tihti osa neist, sest kui kõik rahasse kokku lüüa, on seda juba päris palju. Ja tihti jäid apelsinid kodus seisma, pea-aegu alati viskasime mõne tomati ära, sest neid jäi ikka seisma ka. Ja salatipotist jagus veidi üle ühe söögikorra, seega rändas ka see lõpp prügikasti. Ja enamasti mõtlesin neid hakkides või süües, et käib kahh.

Maal aga tuhisen pea-aegu alati köögiviljaletist mööda, va. muidugi juhul, kui meil on kartulit vaja. Ikka leiva-saia riiuli juurde ja siis piimaletti. Nagu teisedki tihti vist. Eks ikka sellepärast, et siin on mul köögis suveperioodil ühe kurgi asemel suur korvitäis, kausitäis tomateid, 1-2 baklazaani. Suvikõrvitsad pean lauale nagu halud ritta laduma. Salatileht, till, petersell, basiilik peasalat on aiamaalt toomise vaev. Mul on kasvuhoones lisaks tomatitele baklazaane, chillipipraid ja füüsaleid. Mul on suur-suur (kurgi)peenar...:) Õunu vean pangega tuppa ja mis seal salata ka päris palju komposti, hoolimata sellest, et söön neid tõesti mehiselt, iga päev. Ma saan paljut ka lähedastele jagada, sest jääb veel üle ka. Ja mul ei leidu anumaid, milles neid hoida. Seega pidevalt on mul poenimekirjas hoopis kauss, korv või karp.

Poes olen veel märganud, et enam ei võta ma tihti suurt käru, vaid mulle piisab korvist. Ma ei vaja enam poest kõike, mida ma söön. Ja jälle mõtlen ma heldimusega kurgikorvile, tomatikausile ja kõigele muule, mida aiamaalt salati- ja söögitarbeks saan.

Salatikauss on meil alati suur ja salat ei koosne vaid kurgist tomatist, basiilikust ja/või salatilehest, nagu linnas, vaid selle sees on lisaks verevat oblikat, peedilehti (tervislikum kui peet ise uuema uudise kohaselt:) frillicet, basiilikut, salveilehti, praetud baklazaani ja suvikõrvitsat. Ja poest pärineb vaid juust ja/või kana või kala, olenevalt sellest, millist salatit ma hetkel tahan.

Iga kord kui ma oma kööki astun, jään neid koguseid heldimusega vaatama, sest olen eriti suur värskesõber. Enam ei ole mul värskekorvis 1 kurk ja mõni tomat, vaid iga saagi jaoks on oma korv või suur kauss. Ka kapipinnaga on kitsas käes kui see mõnus hooaeg saabub.

Õunast, oma heast õunast tundsin ma talvel tõesti suurt puudust, sest selle maitse ei lähe enam meie pika talvega meelest. Ja kui nende aeg saabub, siis läheb neid meeletult kõhtu. Söön vist alateadlikult tervet talve normi hetkel ette, sest kes teab, millal jälle saab. Uskumatult suur on erinevus oma ja poeõuna vahel. Ja selle esimesega harjub ruttu.

Huvitav on ka see, kust saab linnainimene marju. Üldiselt ostab laadalt karbiga ja sööb kohe ära, või toob turult kilo kuni kolm (või ka veidi rohkem), aga seda üldiselt korra (maksimaalselt kaks) suve jooksul. Sest vähemalt Pirita elanikul ei ole mugavat igapäevast turuvõimalust teepeal, iseäranis veel sel kellaajal, mil ta töölt tuleb. Või astub ta läbi Selveri külmaletist, kust saab jällegi karbi marju, mis süüakse kohe ära, või kasutatakse koogi vm. magustoidu sisse. Vähemalt meil oli see nii. Ja kas see ongi kogu marjasaak, mõtlen ma, kui otsin piisavalt suurt pange, et punaseid sõstraid korjama minna, või teisel päeval kaussi, kuhu tikrid ära mahuks. Ja kirun linde, kes on mulle vaid potitäie mustsõstraid keediseks jätnud. Rääkimata igapäevasest marjasöömisest põõsaääres, mis on suvel igapäevane.

Ei, maainimene ikka teab värskest toidust rohkemgi kui ma rumaluke arvasin. Miks muidu otsitakse juulis mööda poodi äädikat, või on jäme sool otsa saanud. Või säilituskarbid on kuum kaup, või sabas teemaks suhkrukilo hind ja päritolu. Eks ikka seetõttu, et kõike seda head-paremat on ka talveks vaja hoidistada, ja palju, sest muidu ei ela talve üle. Sest poekraamiga seda ei asenda.

Minu arbuusid ja teised "eksoodid" kasvuhoones

Tillukesed teised kuid siiski päris valmis. Maitsest pole mõtet rääkida

See triibuline kasvab veel

Kollasel on punane viljaliha, ülimaitsev

Füüsal hakkab vaikselt valmis saama, lugesin, et nad peaks sügisel ise maha pudenema hakkama. Meie omad ei taha üldse veel varre küljest lahti tulla, ka sikutades mitte. Hoolimata sellest olen mõned prooviks ära kakkunud. Maitseb hää. Nad on kenasti värvunud küll. Aga ootan veel.

Minu pommu ehk baklazaan, Black beauty. Väärib nime küll, palju ilusam sellest piklikust klassikalisest baklazaanist.

Pommutaim ise selline, ka kenakene põõsas teine

Meil on laps.

Jahh! Põhimõtteliselt nõuab ta kogu aeg sülle ja jääb kohe magama. Ehk siis veidi nagu lihtsam variant, aga no päris pretensioonikas tegelane teine.

Lugu siis järgmine. 

Ühel päeval nii 2 nädalat tagasi olime õues ja miskid kassid silkasid ka siin meie aias, nagu ikka aeg-ajalt miskid kassid siin vahest lippavad. Aga ühele käskis mees tuua kapist pooliku vana sprotikonservi. Küsin, et miks ja ei tohi, siis ei saa ju neist enam lahti ja nii edasi ja nii edasi. Üldiselt neid, kes meie aiast läbi on silkand, me toitnud pole. Aga sellele ikka nõudis, et too ja too ja et ega mul kahju sellest vanast konservist pole. Ma nagu panin talle südamele küll, et see vastutustundetu. Aga no tõin siis. 

Ja siis hakkas see kass meid õues ootama. Kui õue läksime, siis oli kohe platsis ja küsis sülle. Istusime siis õues, kass süles. Ja viisime talle siis süüa ka ja juua. Ja siis ta magas seal tammekese all ja ootas. Ja sinna tekkis ootamisest ja magamisest lohk lausa.  Ja siis nagu hakkasin ise ka vaatama, et kus ta on ja et kas süüa tahab ja mida kõike veel. Ja siis miski hetk lasin kööki ja korraks tuppa ka. 

Ja  nii me siin elame. Niikui tuppa istuma sätime on kass kohe süles, õigemini nii kui kükitad, on hops ja kass süles. Ja nagu ei saa midagi teha, sest kass tahab süles olla. Kui tõused ja ta maha paned, siis leiab ta kohe teise süle. Kui seda teist süle pole, siis kohe "mau". 

No nii me oleme siin paar nädalat temaga istunud. Õnneks on mul tarvis käsitööd teha olnud ja olen palju istunud. Seega on lihtne olnd. Aga nüüd on kool läbi selleks korraks ja ma teen muid asju ja pean südant kõvaks tegema, et kassi maha saaks panna. Et siis harjutame siin niiviisi. 

Vägisi jääb mulje, et see kass on siidpatjadel kasvand, aga no tegelt on ta ju omanikuta. Ei tea, millise põõsa all need siidpadjad kasvasid, kust ta välja hüppas. Igal juhul selline beebi meil. 

Nimi on tal muidu Panter. Ja eks ta nii aastane on umbes. 

Panter tuli sellest, et ta on veidi nagu meiega mängima hakanud. Kui tahame tuppa tulla, siis nagu redutab eemal, et ei tee nagu välja. Ja siis kui hakkad liikuma, sööstab hoooga mööda, ja siis jääb ees seisma. Lähen mööda ja hetkepärast sööstab kass jälle mööda tulejutt taga. Ja siis ei tee jälle välja, et kutsutakse. Hakkan ust kinni tõmbama ja tema siis sööstab sealt vahelt sisse. Ja see on siis viimaste päevade uus mäng miski. 

Ja alguses oli nii, et me teda kohe tuppa ei lubanud, ja siis olid meil uksed lahti kui ise sisse-välja silkasime ja kass ootas ukse juures meid. Näugus, aga tuppa meile järgi ei tulnud. Ja siis kui juba tuppa lubasime, siis seisatas uksel ja ootas kinnitust, et ikka lubatakse tuppa. Kui ütlesid tule, või andsid märku, et võib tulla, siis sööstis. Enne mitte. Ja üle ukse õue astusid, nii oli ta jala juures, valvas ja ootas meid.

Ilmus ei tea kust ja nii meie oma kui meie oma. Nagu ei saand väga otsustadagi, et kas üldse võtame kassi või mida. Mees tegi mitu päeva juttu küll, et nohh mis me siis teeme. Aga no kass küsis teisel pool lauda samal ajal sülle või juba nurrus magusasti süles. Ja kauss oli ka juba sealsamas kõrval maas. Mis sa enam siin otsustad või ei otsusta.