Poesabas on aega ja siis vaatad ja mõtled, ja näed paratamatult, mida inimesed ostavad. Vaatad ja mõtled ja pead aru – miks tihti on korvis leib, sai, piim, vorst (või sink) ja juust. Ikka
ostetakse ka muud, aga millegipärast olen end sellelt mõttelt poesabas avastanud
mitmeid kordi, kui keegi minu ees just sellise korviga seisab.
Huvitav, kas tõesti on
inimestel raha päriselt ka nii vähe, kui ajakirjandus pasundab, et ei saa endale midagi tervislikku
lubada, või ei teata värskest toidust väga palju. Hetkeks tekib
mul tunne, et elan nendega informatsiooni mõttes erinevatel
planeetidel, sest mina elasin linnainimesena ju pidevas kliki
levialas (alati oli käeulatuses avatud läpakas või selle
puudumisel taskus nutikas) ja eks sealt ikka igasugust infot peale
tuli.
Et siis tabasin end
mitmel korral poesabas just ühelt ja samalt mõttelt – miks küll siis leib sai ja vorst või juust?
Seda kuni hetkeni, mil
tabasin enda põhimõtteliselt sama korvisisuga sabast. Siis tuli
mulle näole magus muie.... ja hinge rahulolu.
Kui ma elasin linnas,
siis veetsin ma köögiviljaletis aega - valisin kurki, tomatit, õuna
ja veel paljusid värskeid asju, üha enam küll vastumeelselt, aga
siiski. Tavaliselt ostsin ühe või kaks kurki ja kilojagu tomateid,
salatipoti, kapsapea, banaani, mõne õuna või apelsini ja mõnikord
ka basiilikupoti. Tihti osa neist, sest kui kõik rahasse kokku lüüa,
on seda juba päris palju. Ja tihti jäid apelsinid kodus seisma,
pea-aegu alati viskasime mõne tomati ära, sest neid jäi ikka
seisma ka. Ja salatipotist jagus veidi üle ühe söögikorra, seega
rändas ka see lõpp prügikasti. Ja enamasti mõtlesin neid hakkides
või süües, et käib kahh.
Maal
aga tuhisen pea-aegu
alati köögiviljaletist mööda, va. muidugi juhul, kui meil on
kartulit vaja. Ikka leiva-saia riiuli juurde ja siis piimaletti. Nagu
teisedki tihti vist. Eks ikka sellepärast, et siin on mul köögis
suveperioodil ühe kurgi asemel suur korvitäis, kausitäis tomateid, 1-2 baklazaani. Suvikõrvitsad pean lauale nagu halud ritta laduma. Salatileht, till, petersell, basiilik
peasalat on aiamaalt toomise vaev. Mul on kasvuhoones lisaks
tomatitele baklazaane, chillipipraid ja füüsaleid. Mul on suur-suur
(kurgi)peenar...:) Õunu vean pangega tuppa ja mis seal salata ka päris
palju komposti, hoolimata sellest, et söön neid tõesti mehiselt, iga
päev. Ma saan paljut ka lähedastele jagada, sest jääb veel üle
ka. Ja mul ei leidu anumaid, milles neid hoida. Seega pidevalt on
mul poenimekirjas hoopis kauss, korv või karp.
Poes olen veel märganud,
et enam ei võta ma tihti suurt käru, vaid mulle piisab korvist. Ma
ei vaja enam poest kõike, mida ma söön. Ja jälle mõtlen ma
heldimusega kurgikorvile, tomatikausile ja kõigele muule, mida
aiamaalt salati- ja söögitarbeks saan.
Salatikauss on meil alati
suur ja salat ei koosne vaid kurgist tomatist, basiilikust ja/või
salatilehest, nagu linnas, vaid selle sees on lisaks verevat oblikat,
peedilehti (tervislikum kui peet ise uuema uudise kohaselt:)
frillicet, basiilikut, salveilehti, praetud baklazaani ja
suvikõrvitsat. Ja poest pärineb vaid juust ja/või kana või kala,
olenevalt sellest, millist salatit ma hetkel tahan.
Iga kord kui ma oma kööki
astun, jään neid koguseid heldimusega vaatama, sest olen eriti suur
värskesõber. Enam ei ole
mul värskekorvis 1 kurk ja mõni tomat, vaid iga saagi jaoks on oma
korv või suur kauss. Ka kapipinnaga on kitsas käes kui see mõnus hooaeg saabub.
Õunast, oma heast õunast
tundsin ma talvel tõesti suurt puudust, sest selle maitse ei lähe
enam meie pika talvega meelest. Ja kui nende aeg saabub, siis läheb
neid meeletult kõhtu. Söön vist alateadlikult tervet talve normi
hetkel ette, sest kes teab, millal jälle saab. Uskumatult suur on
erinevus oma ja poeõuna vahel. Ja selle esimesega harjub ruttu.
Huvitav on ka see, kust
saab linnainimene marju. Üldiselt ostab laadalt karbiga ja sööb
kohe ära, või toob turult kilo kuni kolm (või ka veidi rohkem),
aga seda üldiselt korra (maksimaalselt kaks) suve jooksul. Sest
vähemalt Pirita elanikul ei ole mugavat igapäevast turuvõimalust
teepeal, iseäranis veel sel kellaajal, mil ta töölt tuleb. Või
astub ta läbi Selveri külmaletist, kust saab jällegi karbi marju,
mis süüakse kohe ära, või kasutatakse koogi vm. magustoidu sisse.
Vähemalt meil oli see nii. Ja kas see ongi kogu marjasaak, mõtlen
ma, kui otsin piisavalt suurt pange, et punaseid sõstraid korjama
minna, või teisel päeval kaussi, kuhu tikrid ära mahuks. Ja kirun
linde, kes on mulle vaid potitäie mustsõstraid keediseks jätnud.
Rääkimata igapäevasest marjasöömisest põõsaääres, mis on
suvel igapäevane.
Ei, maainimene ikka teab
värskest toidust rohkemgi kui ma rumaluke arvasin. Miks
muidu otsitakse juulis mööda poodi äädikat, või on jäme sool
otsa saanud. Või säilituskarbid on kuum kaup, või sabas teemaks
suhkrukilo hind ja päritolu. Eks ikka seetõttu, et kõike seda
head-paremat on ka talveks vaja hoidistada, ja palju, sest muidu ei
ela talve üle. Sest poekraamiga seda ei asenda.